Blogi

Jarek Kasar: "K R I B U K R a B U" on varasematest albumitest mahlasem ja sügavam


Foto: Jarek Kasari erakogu.

Alustame väga üldise ja lahtise küsimusega. Mis inspireeris "K R I B U K R a B U" albumit tegema?

Olen alati mingeid eluetappe võtnud kokku albumiga. Muusika kirjutamine ongi minu jaoks mõnes mõttes nagu päeviku pidamine. „K R I B U K R a B U“ vormistamiseks viimase lükke andis eriolukord, sest siis oli tõepoolest rohkem aega stuudios passida ja lugusid valida ning seejärel viimistleda. See on ilmselt lõputu töö, aga mingil hetkel on lihtsalt targem öelda: „Nüüd on valmis!“ Ma ei saa ju lõpetamata asjadest edasi liikuda. Ja nii-öelda valmis asja võiks siis juba ka välja anda.

„K R I B U K R a B U“ ja Sinu eelneva albumi „Liiga palju viiuleid“) vahele jääb kuus aastat. See on Sinu senise diskograafia pikim paus. Kas oskad seda kuidagi põhjendada?

Kõige mõjusam põhjus oli vast see, et ma vahetasin välja kogu oma senise stuudiosüsteemi ehk läksin rohkem raua peale ning õppisin nii-öelda uuesti salvestama ja miksima. Samuti oli lademetes igasuguseid muid tegemisi teatrimuusikast esinemisteni. Arvan, et üks tehtud esinemine võrdub vähemalt pool kirjutamata jäävat laulu. Ja selge on see, et kui juba album, siis see vajaks ikkagi ka mingisugust narratiivi, mida lihtsalt tohutus kohustuste keerises ei tekkinud. Mis siin salata, ka kuue aasta jooksul avaldatud üksikud lood ei paistnud väga publiku peal töötavat, seega oli mast pisut maas ja vaja veel natukene oodata ja vaeva näha.

Erinevalt su teistest albumitest ilmus „K R I B U K R a B U“ alguses vaid voogedastusplatvormidel ja füüsilisel kujul alles hiljem. Miks nii?

Mul oli romantiline ettekujutus, et inimestel on raskel ajal ruttu uue muusikaga mingisugust lohutust vaja. Eks digimaster tuli ka kiirustamisega natukene liiga terav ja toores, aga see viga saigi nüüd vinüülimasteriga parandatud.

Kui vaatad kõiki oma albumeid, siis kas ja mille poolest see album eristub?

Eks nad kõik ole erinevad. „K R I B U K R a B U“ on kindlasti kõige tantsulisem ja väidan isegi, et kõige popim album. Mahlasem ja sügavam on ta vist ka. Hetkel muidugi tundub ta eelmistest parem, vinüüliversioon eriti. Ja võibolla mina siiski pole see inimene, kes peaks oma albumeid võrdlema.

Mitmed nüüdisaja populaarsed artistid ei tundu albumiformaati ülearu tähtsustavat. Nublul pole ühtki albumit. 5Miinust sai ühega hakkama bändi alguspäevil. Miks Sinu jaoks see formaat on oluline? Saaks ju vaid ka nö singlite peal liugu lasta ja netis kuulamisnumbreid püüda.

Vastus peitubki siin, et ma ei ole nüüdisaja populaarne artist. Ja ilmselgelt ma ei loo muusikat mingite trendide järgi. Ja albumeid teen, sest ma saan seda endale lubada. Loomulikult on album vanaaegne formaat. Neid pole palju, kes viitsivad mingit hunnikut uut muusikat otsast lõpuni kuulata ja seda ka nautida, aga ikkagi – neid veel on, ma ise olen näiteks selline. Tundub kummaline, aga ma ei mõtle muusikat kirjutades publiku peale. Eks sisimas ikka rõõmustan, kui kellelegi meeldib.

Foto: Jarek Kasari erakogu.

Album ilmus keset koroonaviiruse pandeemiat ja plaadil viitavad eriolukorrale mitmed lood. Kas loomingulises mõttes oli see aeg inspireeriv või on siin taga ka midagi praktilisemat: rohkem aega muusikat teha näiteks?

Ma olen alati olnud päevakajaline, nüüd sai sellest nn koroonalauludega vist ka mingisugune trend. Aga trendikate teemadega on nii, et mida päevakajalisem laul, seda kiiremini ta „hapneb“. Kuid kui elu jälle liiga magusaks läheb, siis küllap on hea näiteks seda „2 m“ lugu kuulata ja meenutada, mis tume aeg kunagi oli. Liialt inspireeriv see pandeemia igal juhul ei olnud, aga õnneks oli tõesti rohkem luksust stuudios muneda.

Plaadil on lugu "Distantsija", mis räägib tegelasest, kes ei soovi iga teemaga kaasa joosta ja jäiku seisukohti võtta. Samas on mitme teise loo tekstid ühiskondlikult väga teravad. Kuidas ise leiad tasakaalu oma sotsiaalse ja avatud mina ning oma mikrotasandi, siseilma vahel?

Ma ei leia mingit tasakaalu, sellepärast ka see vastuolulisus. Eksole, kiire purjekas on alati kreenis. „Distantsija“ kirjutasin siis, kui see „roosa ila“ ja „tühjade südamete“ lahing oli. Tundus, et pooli valimata ja siis õli tulle valades midagi kõigest arvatamata polegi enam võimalik eksisteerida. Mulle ei meeldi ja tõenäoliselt ma ei oskagi vaielda ning sellepärast kirjutangi laule, et siis ei vaidle keegi vastu.

Eestis on vähemalt hetkel pandeemia teravik möödunud. Kuidas nüüd sellele ajale tagasi vaatad? Ja mis mulje on jäänud teisi inimesi jälgides - kas oleme tagasi koroonaeelses ajastus või on midagi siiski ka jäädavalt muutunud?

See p**aperiood oli suuremateks muutusteks vast liiga lühike. Aga usun, et nutikamad tegid ikka mingeid järeldusi.

"K R I B U K R a B U" on teeninud kriitikutelt väga head tagasisidet. "Muusikanõukogus" jagati kõrgeid hindeid ja näiteks Berk Vaher andis sellele Eesti Ekspressis 10/10. Kas nn muusikaspetsialistide paljusõnaline hinnang mõjub sulle kuidagi teisiti kui nn tavaliste kuulajate oma?

Nn tavalistel kuulajatel pole harilikult seda kommet põhjalikku tagasisidet anda. Ei tohiks unustada, et igasugune tagasiside on loomeinimesele suur tunnustus. Üldse see, et keegi viitsib kuulata ja süveneda, on muusikule ikka suur au ja privileeg. Ma ise arvasin, et mu kiitusekvoot on juba ammu täis ja kuna mu viimase kümne aasta töö on sisuliselt igasuguse suurema tähelepanuta jäänud, siis tõepoolest – ega ma enam ei osanud nii positiivseid arvustusi oodata küll. Mis siin salata, hellitused kuluvad jälle vahelduseks ära küll.

Kui Vaiko Eplik andis eelmisel aastal välja "Sireleis", sõnas ta, enne neljakümneseks saamist võiks pooleliolevad asjad valmis teha. Mis tundega Sina oma vana materjali vaatad? Kas pakub kas või nostalgilist huvi või võiks nn sahtlis olev kraam sinna jäädagi?

Midagi pooleli vist hetkel polegi. Ilmumata asjadest otseselt mingit albumit teha ei sooviks. Aga hea, kui sahtlid on täis, sest kunagi ei tea, millal mõne teatritüki või mingi muu asja jaoks neid ideid ära kasutada saab. Enne neljakümneseks saamist tahaks kindlasti veel ühe albumi teha ja sündimuuseumi valmis saada.

Intervjueeris Siim Boikov


Jarek Kasari vinüül "K R I B U K R a B U" ilmub augustis. Lähemalt: vaiguviiul.ee/e-pood/kribukrabu

Loe lisaks

Kuulamiskogemusest

Ma vaatan kõigi nende inimeste ja asjade peale
ja ma unustan ennast vaatama.

Juhan Viiding

Loe lisaks

Aasta plaat 2019

Vaiguviiuli meeskond vaatab tagasi möödunud aasta suurimatele õnnestumistele ja väljakutsetele.
Loe lisaks

Stuudio esinejate garderoobis ja unistus eikuhugi viivast muusikast –  intervjuu Erkki-Sven Tüüriga

Vaiguviiulilt on ilmunud Erkki Sven Tüüri 60. ja In Spe 40. juubeli puhul väga eriline topeltalbum. Tumesinistel plaatidel kõlab nii 1983. aasta albumi materjal kui ka lood, mis pole kunagi varem helikandjale jõudnud. Meenutamaks toonaseid aegu ja mõtestamaks In Spe muusika tähendust vestles Siim Boikov bändi algataja Erkki-Sven Tüüriga. Toome intervjuu täies pikkuses teieni!

Loe lisaks

Arhiiv