Kuidas Mikronid alguse said?

1961. aastal sattusime me kõik elama ühte esimesse paneelmajja Pae tänaval. Kõigi meie vanematel oli mingi kokkupuude muusikaga ja meil oli igaühel kodus kitarr. Omavahel tutvudes hakkasimegi kolme poisiga trepikojas harjutama. Me olime kõik erinevatest koolidest – Ener Vaks, Rein Klink ja mina. 4–5 lugu sai harjutatud kokku mängima ja siis esinesime õues bussipeatuse juures oleva ajalehekioski ees. 1965. aasta sügisel sokutas majanaaber Rein meid 16. keskkooli, kus me hakkasime juba enne proove tegema. Minu ja Eneriga liitus pinginaaber Toivo Tamm. Rein lõpetas meiega mängimise. Kuna 42. keskkoolis, kus me õppisime, oli juba suur orkester olemas, siis ei näinud me seal suurt tulevikku. Tänu 16. keskkooli direktori soosivale suhtumisele vahetasime  poole aasta pealt kooli ja asusime õppima sinna. Meile lubati seal pille ja ruume, nii et praktiliselt meid meelitati üle. 1965. aasta nääripeol mängisime juba mõned lood ja võtsime endale nimeks Mikronid. Tänu Enerile, kes õppis 22. keskkoolis, saime bändi lisaks Tiit ja Harry Kõrvitsa. 1966. aastaks oli meil täiskoosseis olemas. 1967 teises pooles liitus meiega Toivo koduhoovikaaslane Heiki Johannson, kes jäigi meie solistiks kuni lagunemiseni 1985. Bändi kuulus ka Tõnu Toom. 1966. aastal tegime ka oma koolile hea nime — saime vabariiklikul koolinoorte isetegevusolümpiaadil laureaadi tiitli, mis päädis esinemisega Estonia Kontserdisaalis, kus me esitasime kaks pala ansambli Shadows repertuaarist. Kõige tipuks kutsuti meid veel ka ETV-sse, Moidela Tõnissoni saatesse „Nota Bene“, mille foto meist sattus minu kätte vähem kui pool aastat tagasi.

Teie muusikat mõjutas paljuski The Beatles.

Just, just. Meil olid nii mõnegi mehe majal antennid katusel ja võimalus näha Soome TV programme. Kuulasime ka näiteks Luksemburgi raadiost ja Radio Nordist lääne muusikat. Levi oli päris hea, nii et suveõhtutel olime Pae karjääri kaldal ja kuulasime. Toivol oli kodus juba Kometa magnetofon, mis oli tol ajal kõva sõna. Vaatamata tõsisele magnetofonilindipuudusele, sai sellega raadiost meeldivat muusikat lindistada. Lindilt sai ka sõnu maha kirjutatud, enamasti muidugi kuulmise järgi, sest keeleoskus oli ju veel nigelavõitu.

Sel ajal tekkis palju bände biitlite mõjutusel. Milline oli selle aja eesti muusikas biitbändide ja sealhulgas Mikronite staatus?

Eestis biitbände varem ei olnudki, meie olime esimeste seas. Tollal olid veel Juuniorid näiteks. Kuna see oli uus asi, siis rahvale meeldis. Sa võisid osata ainult nelja lugu, aga sa võisid neid 2–3 korda mängida. Kuni 1967. aasta kevadeni käisime põhiliselt Tallinna koolide pidudel mängimas. Oma n-ö koduklubi saime endale 1967. Selleks sai Mererajooni kultuurimaja, mis asus Keskturu kontoriga ühes majas. Kuna tegu oli suhteliselt väikese saaliga, siis oli tal noorte hulgas hüüdnimeks Turu kuur. Ansambel Rütmikud, kes oli kevadel seal oma tegevuse lõpetanud, pärandas meile klubi poolt tellitud ansambli vormiriietuse, milleks olid ilma kraeta hallikassinised nn biitlite pintsakud. Klubi oli niisugune huvitav koht, kus teisipäeval ja neljapäeval olid tantsupeod, kella kuuest algasid ja üheksaks-poole kümneks olid läbi. Ei olnud nii, nagu tänapäeval, et öösel kell üks minnakse alles peole.

Millised nägid välja toonased tantsupeod?

Tantsiti palju. Meil oli nõue mängida igasugust muusikat – rumbat, valssi jne. See kava oli kõik ansamblite iga-aastasel ülevaatusel esitatud, repertuaar kinnitati klubi poolt. Välismaa lugudele panime eestikeelsed pealkirjad, aga laulsime ikka inglise keeles. Alguses peaaegu mitte ühtegi eestikeelset lugu ei olnud. Näiteks „Maksukoguja“ oli The Beatlesi lugu „Tax Man“. Tantsiti saalides ikka paarikaupa ja oskajamad esinesid ka peotantsuga seni, kuni saalis veel pikale sammule ruumi jagus. Alati ja igas saalis oli ka suur hulk tüdrukuid, kes tantsust ei huvitunudki, vaid vaimustusid igast meie loost või naljast. Need oli fännid ja nemad liikusid koos meiega erinevatesse peokohtadesse.

Saal oli täis, ligi 200–300 inimest, ja vahel oli ka suuremates klubides veel mitusada inimest ukse taga. Mängida oli üsna raske, sest kogu see heli, mis lavalt tuli, põrkas kohe seinast tagasi. Ka kaklusi tuli ette, kui mõni võõras tuli Mikroneid kuulama. Eriti tüdrukud olid “koha kättenäitajad“ ja ütlesid, et üks või teine pole siia oodatud. Tavaliselt anti „õpetust“ tüdrukute WCs.

Ansambel tegi algselt pigem kavereid. Kuidas jõuti originaalmuusika loomiseni? Mis inspireeris?

Oma muusika tuli 1968. a lõpu poole, tegime kõvasti proovi ja sealt sündisid ka lood. Eks noores eas oli ikka „armastan“ põhiline, selle ümber lood keerlesid. Meil oli ka selline lugu nagu „Kreeka pojad“ (toim: link loole artikli lõpus), mis oli aga raske protestilaul tol ajal valitsenud hunta vastu. See peaks raadio fonoteegis isegi alles olema. Kosmose kontserdil esitasime ka omaloomingulise "Rännuteed", autorid T. Kõrvits ja H. Johannson, mille salvestus sealt on samuti säilinud.

Mis eristas Mikroneid teistest samalaadsetest bändidest?

Meil olid teistmoodi lood. Virmalised lõid alguses väga hea mitmehäälsuse biitlite lugudes, meie esitasime paljude artistide loomingut – nii The Beatlesi, Rolling Stonesi, Herman’s Hermitsi, Donovani, The Who, Tom Jonesi, Cliff Richardi  kui ka teiste laule.

Tollal oli Nõukogude Liidus muusika tegemine palju keerulisem võrreldes muu maailmaga. Mis olid suurimad väljakutsed Mikronitel, et oma muusikat luua ja esitada?

Kas just väljakutseid oligi, sest kui tuli idee, siis ikka tegime. Ega kontserte ju tol ajal ei tehtud, olidki tantsupeod, kus muusikat mängiti. Tantsupidudele said ainult kvalifitseeritud bändid, tuli käia ülekuulamisel kontrollis ja pidi pabereid täitma, kus olid kõik laulud kirjas. Ja kui autorit ei teadnud, pandi lihtsalt mingi vene autor, sest ega tollal autorikaitset ei eksisteerinud. 1968. aastal oli meil Kosmoses kitarristide ansamblite kontsert, seal oli ka kõik paika pandud. Ega praegu suured artistid ei kujutaks ette, et pühapäeval kl 11 hakkaks kontsert ja rahvast tuleb murdu. Kõik piletid olid välja müüdud, toona maksid kinopiletid 20–30 kopikat, aga see kontsert maksis 1 rubla, mis oli suur raha. Saalis oli 1000 kohta. Inimesed tulid kohale kõik ülikondades ja pidulikes riietes, see oli suur asi. Ainult kaks päeva pärast seda kontserti andis EKP Keskkomitee välja määruse plaaniga ennetada ja vajadusel likvideerida tekkida võivad massirahutused. Dokument on loomulikult venekeelne ja kuus lehekülge pikk, allkirjastatud nii Siseministeeriumi kui ka KGB juhtide poolt.

Pärast 1969. aastat jäi bänd paariaastasele pausile. Mis 1972. aastaks oli muutunud, kui bändi tegevus taas jätkus?

Mina ja Toivo olime ära 1969–1971. Kuna olime põhikoosseisus, siis alles 1972. aasta kevadel lisandus  klahvpillimängija Rein Vaik ja Graps, kes ka sõjaväest vabanes. Muusika osas oli Grapsil stiil natuke muutunud, aga meie olime ikkagi tantsubänd, käisime ju Kirovi-nimelises kalurikolhoosis mängimas ning ega me ei saanud rahvale sellist rokki mängida. Ta tuli vahel proovi, kümme nooti kaasas, aga me ei võtnud eriti vedu. Tema hakkas siis paralleelselt tegema Ornamenti. Ja 1973. aasta lõpus meie teed lahku läksidki.

Gunnar Graps lahkus bändist 1973. aastal, et teha raskepärasemat muusikat. Kas Mikronid jätkasid oma stiiliga?

Jah, meie esinesime tantsubändina pulmades, juubelitel ja nn firmapidudel, kuhu meid ikka pidevalt kutsuti. Kirovi kolhoosis oli veel suurimaks saavutuseks superkoosseisuga – 3 solisti, 4 toru, 2 löökriistamängijat ja 2 klahvpillimängijat – 1974. a Moldaavias Peltsõ linnas toimuval üleliidulisel festivalil saadud 1. koht. Ansambli muusikaliseks juhiks oli tol ajal Rein Vaik. Koos vokaalansambliga MERL salvestas Mikronid mitmed tuntud palad – "Sacramento", „Väike narr“ ja "Heinaveol". Esinesime Moskvas Nõukogude Liidu kosmonautidele ja rahvamajanduse saavutuste näitusel. Alates 1975. a tegutsesime enamasti Kohila kultuurimaja all. Mängimist jätkus kõikidele nädalalõppudele. Toona olid tantsubändid otseselt kultuurimajadega seotud. Vahel, kui olid mujal kontserdid, nt Türil, siis kultuurimaja organiseeris seda. Kuna esinemissagedus oli päris tihe ja ka tasu juhtus olema väärikas, siis võis seda tegevust lugeda nagu teiseks töökohaks, mis andis elule materiaalse kindluse. Alates Kohila perioodist, oli meil ka teine solist — Kohila poiss Tiit Soodla. Ka tema oli meil kuni hääbumiseni. 70ndate teisest poolest kuni lõpuni oli trummidel Kalev Kosk.

Mis pärssis Mikronite tegutsemist ning bändi laiali minekuni viis?

Gorbatšovi viinaseadus ehk alkoholikeeld. Kui mõni mees tahtis näiteks 30. või 50. juubelit pidada ja soovis bändi kohale, siis see oli ikkagi meie jaoks teine palk. Põhitöö oli ju midagi muud. 1985. aastal, kui see seadus tuli, et enam ei tohtinud alkoholi laua peal hoida, siis kujutad ette, kuidas pidu peeti, kui keegi võis tulla kontrollima, et mis laual on. Turg kadus ära. Üksikud tantsupeod olid Kohilas, aga siis tekkis 3-kuune paus ja kuna me elasime teineteisest suhteliselt kaugel ja igasugune logistika oli väga keeruline, siis hääbuski aktiivne bänditegemine ja mindi vaikselt laiali. Kokku olime laval 20 aastat.