Kui palju sarnaneb tänapäevane Metro Luminal 1990. aastate Metro Luminaliga?

Ma ei väsi meelde tuletamast, et Metro Luminal on pigem 1980. aastate bänd. 1991. aastal läksime tegelikult esimest korda laiali. „Coca-Colal“ ja „Ainult rottidele“ plaatidel leiduvad lood ulatuvad tagasi lausa 1985. ja 1986. aastasse. Hiljuti just meenus, et selline lugu nagu „Tapeet“, mis on “Rottide”  plaadil, oli tegelikult olemas juba 1986. aastal. „Ta pilgus“, „Öised sõnad“, „Idiootide trampliin“ –  1985. Ka muusika oli esimesel plaadil veidi teistsugune, kui 1995. a ilmavalgust näinud “Rottide” plaadil. Selge see, et tänane Metro Luminal on midagi muud kui toonane, ent usun, et  põhiolemuslikult oleme donquijotelikult samad ja tuuleveskid pole ka kuskile kadunud. Isiklikult tunnen isegi, et oleme kuidagi jõudnud ringiga tagasi selle kõige algsema juurde.

Mis on teie jaoks Metro Luminali eripära või fenomen eesti muusikas?

Oh, kas see on nüüd hooplemise koht? Tahaks uskuda, et oleme teinud 30 aastat omanäolist originaalmuusikat ja seega mingis mõttes oleksime justkui Rujaga mõtteliselt seotud.  Kuigi Rujal on olnud suuremad kalossid jalas, oleme ehk siiski suutnud ka oma pisikeste papudega Liivimaa liiva mõne rajakese sõtkuda. No ja üldse – kogu Luminali idee ongi ju teha muusikat enda stiilis. Ja ajapikku on tekkinud ka artiste, kes on üritanud teha midagi, mis on veidike meie moodi, meie stiilis. Nimesid siin nimetama ei hakka...

Kust tuli üleüldse paari aasta eest impulss bändile uuesti eluvaim sisse puhuda?

Siin on küll suur teene kollase ajakirjanduse lemmikbeebil Marko Atsol. Oli teine segastel põhjustel Metsatölluga lahutanud ja uskusin, et tegemist on suure ettevõtja ja mänekaga, kes meid kohe enneolematutesse kõrgustesse lennutab, seega pakkusin projekti välja. Asi läks ülikiirelt käima ja kõik vajalikud täringud veeresid lauale igast ilmakaarest. Eks kõikidel asjadel ole oma aeg ja tihti ei saagi aru, miks mõni asi lausa iseenesest ludinal läheb, teist punnita ja ikka ei edene. Igatahes sai mõte teoks tehtud ja siin me nüüd oleme ja laulame: “tuleme jälle”.

Aga bänd oli ju tegelikult olnud tükk aega varjusurmas?

Mitte bänd pole varjusurmas olnud, vaid inimeste mälu on lühike. Alles 2012–2015 tegutsesime Allan Vainolaga praktiliselt 1990. aastate koosseisus, trummidel Rasmus Merivoo. Ja kui võrrelda Tooliga, kellelt tuli uut plaati oodata 13 aastat, siis pole siin mingit hirmsat molutamist olnud. Võta mistahes artist, ikka tuleb mõõna-aastaid ja pause ette.

Kas ja kuidas on omavahel seotud  möödunud aastal ilmunud album ja nüüdne “Ajaja”? Mille poolest need kaks albumit erinevad?

 Jah, tõesti on mõlemad plaadid sama koosluse viljad ja kui neid kuulata, siis peaks olema üpris arusaadav, et nad moodustavad mingi järgnevuse. Saundiliselt on nad küllalt erinevad, ent sisuliselt on siiski tunda, kuidas üks hoog neid seob. Sealt ka pealkiri “Ajaja”. 

Rääkige kõige meeldejäävam seik seekordsest salvestusprotsessis.

Oo, neid meeldejäävaid hetki on palju ja ehk isegi selliseid, mis tekitaks asjaosalistes piinlikkust ja seega trükimusta ei kannata, aga... Paraku pole salvestamine midagi põnevat. Salvestamine on hetk, kus sa võtad ennast kokku, et mingi fragment või pala võimalikult täpselt ja ilmekalt ära mängida. Mida vähem juttu ja segavaid faktoreid, seda parem. Jah, pigem nõuab salvestusprotsess tähelepanelikkust ja igasugune kõrvaline tegevus lahjendab kvaliteeti.

Mis on see sõnum, mida ansambel viimase albumiga kuulajale öelda tahab?

„On midagi mis jääb. See mullegi on antud...“ Sellest sõnumist saab siis aru, kui näpuga plaati tagurpidi keerutada ja tagantpoolt ettepoole Meie Isa palvet pomiseda.  

Kas tänapäeva inimest üldse enam mingi sõnum huvitab? Pigem on igal laulul omaette mingi asi öelda. Võib-olla moodustub mingi varjatud mõte, kui kõikide laulude salmide esimesed tähed kokku lugeda? Peab proovima...

Millist osa täidab Metro Luminal teie enda loomingulises eneseväljenduses?

Ma kahjuks pole lahterdanud oma loomingulist eneseväljendust ega seda osadeks jaganud, aga tundub hea idee – olen igati sakslasliku selguse poolt. Kui nüüd kiirelt visandada, siis on Metro Luminal olnud ikka see ülemine lauasahtel ja ettevõtmiste lipulaev. Täna just mõtlesin, et ansamblis peavad ikka esikohal olema selle ansambli huvid ja teisel või kolmandal isiklikud. Eesmärk on hea muusika, ent selle defineerimine võib olla teinekord keerukas.

Mida ootate uue plaadi retseptsioonilt ning esitluskontsertidelt?

Et rahvas hullub nagu rock'n'rolli algusaegadel ja plaadipoodide uste taga võtavad inimesed koos võileibadega sappa juba kell 6 hommikul, et siis kiljumise saatel sisse rüseleda, kui kaup saabub. Loodan, et see muusika vallutab maailma, jõuab ringiga Hiinasse ja hiinlased õpivad ära eesti keele, et laulude sõnadest aru saada. Nali naljaks, aga muusika pole võistlus ja eks see varsti selgub, kuidas meie produkt tööinimesele leiva kõrvale sobib. Mõned raadiosõbralikud lood peaks sellel musakettal ehk siiski resideeruma.

Küsisid Mihkel Truman ja Katariina Päts

Metro Luminali uue albumi „Ajaja“ esitluskontserdid toimuvad:

8. novembril kell 21.00 – Von Krahli teater (Tallinn)

15. novembril kell 21.00 – kultuuriklubi Tempel (Pärnu)

6. detsembril kell 20.00 – Eesti Rahva Muuseumis (Tartu)

7. detsembril kell 21.00 – Viljandi Legendi Pööning (Viljandi)

27. detsembril kell 21.00 Von Krahli teater (Tallinn)

Albumit saab tellida meie e-poest: http://vaiguviiul.ee/e-pood/metro-luminal-ajaja-clp