Kommenteeri

Magnetofon, raadio, CD ja MP3 – muusikakuulamise teekond analoogist digiajastuni

Vaiguviiuli meeskonna liikmed on küll erineva taustaga ja erineval ajal üles kasvanud, ent ometi meid seob ühine kirg muusika vastu. Seekordses blogipostituses saad teada, kuidas keegi meist muusika juurde jõudis ja mis on meie esimesed mälestused seoses erinevate füüsiliste helikandjatega.

Kui nägime ERRi „NOVA“ saatelõiku, kus tänapäeva teismeline käis tutvumas erinevate helikandjatega ning viisidega, kuidas kuulati muusikat enne internetiajastut, tekkis meilgi sellel teemal elav mõttevahetus. Olime omamoodi ehmunud, kui saates nähtud neiule oli CD-pleier suhteliselt võõras asi, sest vähemalt meile tundub CD-plaat tänini millegi täiesti igapäevasena. Samas avastasime, et ka meie kogemuste vahel on olulised põlvkondlikud erinevused (meie meeskonna noorima ja vanima liikme vanusevahe on 50 aastat!) ning noorpõlvelood on väga muhedad. Jagame parimaid palasid ka teiega!

Roosi (sündinud 2005)

Mina hakkasin teadlikult muusikat kuulama umbes 9-aastaselt ning seda CD-mängija vahendusel. Esimeseks lemmikalbumiks oli Taylor Swifti ”1989”. Praegu kuulan muusikat peamiselt vinüülimängijalt ning olen enda jaoks avastanud rokkmuusika. Roki juurde jõudsin mõne aasta eest Red Hot Chili Peppersi kontserti külastades. Nüüd kuuluvad minu vinüülikogusse nii Led Zeppelini, Queeni, The Beatlesi kui ka The Doorsi albumid.

Katariina (sündinud 1997)

Minu varajane muusikavalik oli tugevalt mõjutatud mu vanemate maitsest. Meil olid kodus olemas nii CD- kui vinüülimängija ja isegi kassettmagnetofon, kuid põhiline oli siiski CD. Esimesed mälestused muusikakuulamisest on ajast, mil olin umbes 7-aastane ning seostub mu isa džässiarmastusega. Nimelt mängisid meil tihti tuntud bigbandide plaadid ja väiksena ajas see tuututamine mind kohutavalt närvi. Nüüd olen õppinud džässi armastama ja swing kuulub mu lemmikžanride hulka.

Üks esimesi albumeid, millesse ma täielikult kiindusin, oli ABBA parimate hittide topeltplaat. Kuulasime õega seda andunult aastaid ja siiani, kui läheme mõnele pikemale autosõidule, siis võtame need plaadid alati kaasa. Meenub ka seik algklassidest, kui parajasti olid kuumaks teemaks sõbraraamatud. Hakkasin kirjutama oma lemmikbändiks ABBA, kui mu ema väga jõuliselt sekkus ja keelas selle ära, öeldes, et tegemist on absoluutselt liiga vanamoelise bändiga ja ma peaks sinna kirjutama, et mu lemmik on hoopis näiteks Tanel Padar. Minu ahastus oli suur, sest Tanel Padarist oli mul täiesti ükskõik. Kahjuks ma ei mäleta enam, mis sinna lõpuks kirja sai. Tänaseks on mu muusikamaitse oluliselt laienenud, kuid ei saa salata, et vanad klassikud on igas žanris kõige südamelähedasemad. Sõbraraamatusse kirjutaksin lemmikbändi kohale ilmselt Queen või Dire Straits.

Katariina 2006. aastal. Lina all on sünnipäevakink, milleks on muusikakeskus.

Minu lapsepõlv jäi üsna täpselt digimaailma ülemineku ajale – nii sain väga lühikese vahega endale sünnipäevaks nii muusikakeskuse kui MP4-mängija (see oli midagi MP3-mängija ja iPodide vahepealset ja mõneks ajaks olin klassis väga tehtud tüdruk). Kui vanemad räägivad raadiost lintidele lemmikmuusika salvestamisest, siis mina mäletan nii raadiost mobiiltelefoni muusika salvestamist kui ka juba esimesi katsetusi internetist muusika allalaadimisega.

Merke Maria (sündinud 1992)

Minu esimesed mälestused teadlikust muusika valimisest pärinevad sellest ajast, kui olin kuue või seitsmene. Eks mind viidi ka varem kontsertidele, aga siis veel isiklikke eelistusi polnud. Meenub, et mu vanem sugulane salvestas mulle kassette, mida sain oma kaasaskantavast pleierist kuulata. Ega ma täpselt ei mäleta enam, mis muusikat ma ta käest täpselt sain, küll aga mäletan eredalt, kuidas 8-aastaselt sain jõuludeks Terminaatori kasseti „Head uudised“. Selle kassetiga käisin küll pidevalt kodus ringi, kõrvaklapid peas.

Üsna pea kinkisid vanemad mulle kompaktse muusikakeskuse, millel oli ka juba CD-mängija. Lisaks oli sellel võimalus salvestada raadiost kassetile muusikat ja nii jõudsid minuni ka välismaised artistid. Mind võlus toonane popmuusika – teiste seas näiteks Shakira ja Atomic Kitten, aga oma nõo mõjutusel ka näiteks Blink 182. Üks minu lemmiktegevusi oli oma kassettide tegemine. Ootasin vahel lausa raadio kõrval, et mu lemmiklugu tuleks ning saaksin siis kohe lindistama panna. Ka oma taskurahast kulutasin märkimisväärse hulga kassettidele ning plaatidele.

Paralleelselt muusika kuulamisega meeldis mulle seda ka vaadata. Satelliittelevisiooniga jõudsid meieni sellised muusikakanalid nagu MTV, VIVA ja VIVA Plus. Ma olin päris hästi kursis tollaste muusikavideotega ja siiani on mõned 2000. aastate alguse hitid südamelähedased.

Mihkel (sündinud 1984)

Miskipärast väga varases eas minu kodus plaadimängijat või kassettmakki polnud, nii et minu esimesed muusikaelamused tulid raadio vahendusel. Aga ei maksa arvata, et need päris juhuslikud olid või pikemas perspektiivis mõju ei avaldanud. Nimelt kui ma jõudsin teismeikka ja enda jaoks Queeni (taas)avastasin, siis imestasin, et ma tean mitmeid albumite “Works” (1984) ja “A Kind of Magic” (1986) singlitel avaldatud lugusid väga hästi (ehkki 1990. aastate keskel Queeni neid palu Eesti raadiokanalites minu mäletamist mööda eriti enam ei mängitud). Ja mitte vaid palasid tervikuna, vaid ka näiteks kitarrisoolosid – viimati mainitud albumi nimiloo soolo on mulle siiani detailselt peas ja sümpaatne. Seega ei maksa arvata, et väikelaps muusikat ei märka või seda kuulata ei oska. Muuseas, lapsena mulle lastelaulud eriti ei imponeerinud, eelistasin rohkem “päris muusikat”.

Järgmise olulise episoodina meenub vanaisa 70. juubelipeo ettevalmistused 1993. aasta augustis, olin siis 8-aastane. Sellal kui ema ja tädid köögis piduroogi vaaritasid, olin mina söögitoas vanaisa plaadimängijaga transistorraadio ning plaadikogu avastanud. Kuulasin suure hulga plaate läbi, aga mäletan, et erilist mõju avaldasid kolm pala – Dean Reedi esituses “Guantanamera” ning Rock-Hoteli 1983. aastal ilmunud debüütplaadi B-poolel olnud “Aeg meid muutnud on” ning “Rockabilly rock”. Viimase ketramisega ajasin ema ja tädid küll hulluks, aga huvi klassikalise rock’n’rolli vastu oli idanema läinud.

Esimene kassettmakk jõudis minu valdusesse 1995. aasta suvel, kui olin kümnene. Mäletan, et see oli vanematel täielik ekspromptost, kus määravat mõju avaldasid kõlarites vilkuvad värvilised tulukesed. Igatahes oli tee muusikani nüüd kõigiti avatud. 2 Quick Starti põdesin samuti sellel suvel läbi ning jõuluks palusin vanematelt The Tuberkuloitedi kassetti “Religioon”. Mäletan, et ema mainis, et tal oli seda päris raske hankida olnud, ent ometi sain lisaks kassetile veel ka oma isikliku pleieri. The Tuberkuloitedi “Religioon” ja aasta pärast ostetud (NB! lilleäriga teenitud tulu eest) “Klassiõhtu” (1994) avaldasid sel perioodil minu maitsele olulist mõju. Samavõrra tähtsaks osutusid 1996. aasta veebruaris soetatud Terminaatori “Minu väike paradiis” ning veidi hiljem naabritüdruku vanemalt vennalt kopeeritud “Lõputu päev”. “Paradiis” on siiani üks parimaid eesti albumeid ning kui seda kuskilt CD-na osta saaksin, teeksin seda kõhklematult.

Vasakul Mihkel 1999. aasta aprillis

1995. aasta suvel toimus veel üks oluline sündmus – ETV näitas dokumentaalsarja “The Beatles – Anthology”, selle sarja mõju on paraku siiani tunda. Igatahes mäletan selgelt, kuidas püüdsin oma nooremaid vendi kolmehäälselt “Twist and Shouti” laulma õpetada. Kitarri mul siis veel kahjuks polnud. Kui biitlitega edasi minna, siis meenub, et ostsin 2000. aastal põhikooli lõpupäevaks kingitud raha eest The Beatlesi CD “Yellow Submarine Songtrack”, mis maksis 248 krooni. Samuti meenub, et kui seda esimest korda kuulsin, olin nädal aega kapitaalses šokis, ma polnud kunagi varem midagi sellist kuulnud – “Lucy in the Sky with Diamonds”, “Nowhere-Man”, “It’s All Too Much” jne. Järgmise biitlite kogumiku sain aasta hiljem, milleks oli kolmveerand aastat varem ilmunud “1” (hind 250 krooni).

Vahelepõikena märgin ära, et 1998. aasta kevadel tõin koju Nirvana, Aerosmithi, Guns’n’Rosesi jne (viimasest pole mu noorem vend senini üle saanud), aga need ei jäänud nii esiplaanile pidama, ehkki on kahtlemata mu muusikamenüüs esindatud veel nüüdki.
Järgmine suurem vapustus toimus 2001. aasta kevadtalvel, kui minu kätte jõudis viimaks Ruja 5CD-kogumik “Need ei vaata tagasi”. Seal oli pärle kõvasti, aga erilise jälje jättis kohe alguses Jaanus Nõgisto “Üle müüri” ning Erkki-Sven Tüüri “Avanemine”. Armastus intellektuaalse rokkmuusika vastu oli süttinud. Samal talvel näidati ETV-s dokumentaalfilmi “Woodstock” ja seegi jättis võimsa elamuse – The Whod, Crosby, Stills & Nashi, Joe Cockerit, Jefferson Airplaini, Jimi Hendrixit kuulan tänini. Neile järgnesid loomulikul moel Led Zeppelin, Procol Harum jne. Nii kulus keskkool. Ent see, mis hakkas toimuma 2003. aasta sügisest ülikoolis, on juba hoopis teine lugu. Rõhutan veel nii palju, et CD-sid ei saanud ma kaua endale eriti lubada, sest nad maksid krooniajal inimeste ostujõudlust arvestades kuratlikku hinda. Nii on tubli kakskümmend aastat suur osa mu “vabast rahast” muusikale kulunud.

Jaanika (sündinud 1982)

Mul on hästi kummaline mõelda, kuidas ja millal hakatakse muusikat TEADLIKULT kuulama, sest nii kaugele, kui mäletan, olen ma alati kuulanud küllaltki teadlikult – väiksena käis meil köögis alati taustaks (Viker)raadio, aga muusikat kuulati eraldi toas, kus asus suur raamaturiiul, televiisor ja plaadimängija. Palusin siis vanaema, et ta paneks mulle plaate mängima – muidugi kuulus 3–4-aastase lemmikute hulka klassikaliselt "Entel-Tentel", aga sai kuulatud ka Marju Länikut, Rock-Hoteli – ja mis seal salata – Suveniirigi. Kuid hiljuti vanu plaate läbi lapates taasavastasin Väino ja Toomas Uibo vinüüli, mis oli samuti mu suur lemmik, ning näiteks Raimond Valgre loominguga instrumentaalmuusikaplaadi. Vanavanemate plaadivalik ei olnud ütlemata lai, aga kuskil kuue-seitsmeselt oskasin juba ümber käia meie valuutapoest ostetud punase kassetimängijaga. Sellel sai vilistamiseni välja kuulatud Peeter Kopvillemit ning mingit kummalist mix-tape’i, mille sain onult – ühel pool oli vist Banana Boat, teisel segu iiri lauludest (Dubliners, Pogues ja muu säärane).

Jaanika ca 1998-1999 oma plaadiriiuli taustal.

Hiljem püüdsid mu vanemad mind igati hea ja klassikalise muusikaga harida (Led Zeppelin, Queen jne). Siiski oli mu esimene oma taskuraha eest ostetud CD-album hoopis Scooter (1996). Põhjendus oli vist selline, et Nirvanat, Metallicat ja biitleid võisin ju vanemate muusikariiulist niigi kuulata, aga “sellist jama” nemad ostma ei nõustunud.

Kõige tugevama emotsiooni ja edasise suuna mu muusikamaitsele andis Stockholmist St Eriksplani second-hand-muusikapoest ostetud CD "Lost Highway" soundtrackiga. Pärast seda ei olnud miski enam endine. Olin siis vist 16, aasta 1998.

Muidugi ei saa jätta vahele veel üht olulist etappi: see on Walkman ja Vennaskonna "Võluri tagasitulek": kuigi aastaid olid kõik edumeelsemad juba hoopis vägevamat leiutist – Discmani – tarvitanud, olid paljud meist jõudnud arusaamale, et CD ei ole eriti praktiline. Seega olin väga elevil ja tundsin end retro-coolina, kui leidsin kapist isa vana Sony Walkmani. Oli sama 1998. aasta – olin enda jaoks just avastanud alternatiivi ja käisin terve palava suvelõpu Stockholmis ringi nahkmantel seljas ja “Võluri tagasitulek” Walkmanis ketramas. See oli eriti äge masin, kassettigi ei pidanud ise ümber keerama – nii, kui A-pool lõppu jõudis, hakkas teistpidi B-pool mängima. Ma saan tagantjärgi aru küll, et Vennaskonna „Disko“ oli omamoodi irooniaga tehtud lugu, aga siis tundus see kui eesti oma mingi darkwave-industrial – ja olgem ausad – see on ikkagi omaette atmosfäär, mis sellest loost painama jääb. Siis tekkis mul esimest korda lootus, et äkki Eestis isegi on muusikat, mis on huvitav (esimene Eesti CD, mida hilisteismeeas meeletult otsisin, oli muideks Manatark).

Kasvasin ajastul, mil kassett ja CD olid kõige kergemini kättesaadavad ja mugavamad kasutada, ent kuna oli ka palju albumeid, mis olid isal vaid vinüülil, pidi aeg-ajalt alla elutuppa vinüülimängija juurde kolima – Blondie, osa Queeni albumeid, Metallica “Justice For All” jne. Mp3-ajastu muutis muidugi palju – arvutist ressiiveri kaudu Bose kõlaritesse ja playlist käis 24/7 (mu naabrite meelehärmiks ka siis, kui unustasin öösel koju tulla ja nad pidid kella kaheni näiteks Blutengelit kuulama – päris kahju neist!).

Mingis mõttes rikkus Youtube muusika – jah, nüüd on kõik guugeldatav ja leitav, aga midagi pole teha – kõige täiuslikum on ikkagi panna vinüül keerlema. Igapäevaselt kuulan muusikat endiselt ka arvutist, aga mulle meeldib, et meil on elutoas selline vinüülimängija, et kui plaat valmis seada, saab ka kolmeaastane ise kõigest nupuvajutusega endale muusika mängima panna (René Eespere "Kodu on püha" vaheldumisi Vaiko Epliku viimase albumiga "Sireleis"). Kas see aga talle samamoodi meelde jääb nagu mulle, mil ma tunde vanavanemate juures raamatuid silmitsedes “Mandoliinide mängu” kuulasin?

Priit (sündinud 1955)

Esimest korda kuulasin teadlikult muusikat 3- või 4-aastaselt raadiost. Meeles on Heli Lääts, Kalmer Tennosaar ja Eesti Raadio Meeskvartett. Ega muud Eesti raadiost õieti ei tulnudki ju. Esmase kogemuse musitseerimisega sain samuti väga vara – olin 5-aastane, kui isa hakkas mulle viiulit õpetama. Grammofon, magnetofon ja plaadid ilmusid pilti veidi hiljem, umbes siis, kui käisin algklassides ning mu vanem vend tõi koju vinüüle sümfoonilise muusikaga.

Paremal 18-aastane Priit

Minu esimene kokkupuude raskema muusikaga toimus siis, kui minuni jõudis Led Zeppelini esimene plaat, see oli vist 1972. aastal. Sealt sai alguse tee progeroki poole ning üleüldiselt tuleb tunnistada, et 1970. aastate muusika avaldas mulle erakordselt sügavat mõju.





Lisa kommentaar

Email again: