Ivo Linna koht oma põlvkonna lauljate seas on vaieldamatult eraldiseisev – tema karjäär on kulgenud vapustusteta ja seega pole ka laulmisse viiekümne aasta jooksul kordagi pikemat pausi tekkinud. Selle taga on kahtlemata omajagu n-ö talupojatarkust ning ehk mõõdutunnetki – sest Apelsiniga möö-da Nõukogude Liidu avarusi tuuritades jõudis ta ringreisidel, kus sageli oli 2–3 kontserti päevas, üsna ruttu sedasorti töö plussid ja miinused kokku lüüa ning mõista, et sooloartistina ta seda teha ei taha. Kuigi huvi tunti ju Jaak Joala ja Tõnis Mägi kõrval ka tema vastu. Kahtlemata lasi see otsus Linnal enam kodumaisele publikule keskenduda ja sel moel talle pikkamisi koduseks ja lähedaseks saada.

Ent mis on Ivo Linna fenomen lauljana? Sageli on nimetatud tema oskust jutustada ühe lauluga tervet lugu. See on kahtlemata õige, kuid ometi pole see kogu vastus. Keskset rolli etendab siin tema erakordse värvinguga hääl, mis on esimesest noodist ära tuntav, kuid teisalt on oluline ka tema üdini loomulik ja sellisena paratamatult siiras ja pretensioonitu laulmismaneer. Ilmselt see ongi see võti, miks 1968. aasta sügisel esmakordselt televisioonis üles astunud verinoor filoloogiatudeng televaatajaid võlus ning järjepanu muusikafilmides üles astus.

Tema edasine karjäär ongi käinud mäetipult mäetipule, täpselt parajate intervallidega, et mitte vahepealsetel pisut rahulikemal aegadel ise tüdineda või publikule tüütuks muutuda. Peagi pärast esimesi muusikafilme sai Ivo Linnast parajasti oma kuulsuse laineharjal purjetava Apelsini üks soliste. 1980. aastal suundus ta edasi Rock-Hoteli, kus tõusis staarmuusikutest koosneva bändiga rock’n’rolli taastulemisaastail Eesti muusika absoluutsesse tippu. Ent 1980. aastate teisel poolel ootas teda juba uus tõusuaeg – nimelt kerkis ta laulva revolutsiooni väljapaistvamate isikute sekka, esitades Alo Mattiiseni isamaalisi laule.

Erinevalt mitmetest teistest muusikutest õnnestus tal end laulmisega isegi vaesel ja segasel üleminekuperioodil vee peal hoida – seda küll suuresti Rock-Hoteliga Soome suusakeskustes tantsuks mängides. Kuid juba 1993. aastal ilmus tema esimene vabariigiaegne sooloalbum ning kaks aastat hiljem esindas koos Maarja-Liis Ilusaga Eurovisiooni lauluvõistlusel Eestit. Ka sealt edasi on ta püsivalt pildil olnud, juhtides laulmise kõrval erinevaid tele- ja raadiosaateid. 2001. aastal ilmus tema ilmselt parim sooloalbum “Enne ja pärast päeva”, ent häid plaate on ta teinud ka Supernovaga, millest on viimasel kümnendil saanud tema n-ö kodubänd.

Kuid seitsmekümne eluaasta ja viiekümneaastase lauljakarjääri juures ühtlaselt heale tasemele jääda on tõeline vägitegu. Ivo Linna puhul saab öelda, et ta on seda suutnud, hoolimata sellest, et hääl on aastatega paratamatult kulunud. Ent ometi on tema esinemised värsked ja heatujulised, sest – nagu ta ise möödunud aasta detsembris oma noorpõlvelaulude kogumiku “Unustatud ja unustamatu noorus” esitlusel kinnitas – talle meeldib jätkuvalt käia inimestele laulmas ning ta lubas seda teha seni, kuni jaksab ja teda veel kuulata tahetakse.

Jõudu selleks nii algaval juubelituuril kui ka edaspidi!