See plaat on salvestatud perioodil 2013–2019. Kas oled üldse nii pikalt ühtegi plaati teinud?

Kusjuures on osad asjad, mida olen teinud veel kauem. Kui kümnenda plaadi valmis sain, tekkis periood, kus mõtlesin, et enne 40-seks saamist võiksin pooleliolevad asjad valmis teha. Mul ei olnud pärast selle plaadi valmimist mingit ideed, mida edasi teha ja siis mõtlesin, et mul on nii palju asju aastate jooksul pooleli jäänud. Tavaliselt, kui plaat on poodi jõudnud, on mul uue plaadi materjalist midagi juba olemas. Olen kogu aeg non-stop uhanud. Vist kolmanda plaadi ajal hakkasin korjama napakaid instrumentaale, mis on plaatidelt välja jäänud. Kompileerin sellest kogumikku "Pipratoosi tondid", mis ei ole siiamaani valmis saanud. Kolmanda plaadiga alustasin 2007 ja praegu on 2019 – see on kaksteist aastat pooleli. Koera teine album seisab juba 14 aastat, Ruffus sama kaua, Claire's Birthday avaldamata demo on riiulis aastast 2002. Seda materjali järjest koguneb.

Umbes sarnane olukord oli "Sirelitega". Kuigi andsin ühe aasta jooksul kaks plaati välja ("Nõgesed" ja "Nelgid"), jäi ikka nii palju materjali üle. Alguses jäi lihtsalt mingi materjal välja, aga ülejäänud aastate jooksul olen laule veel omaette tervikuks juurde korjanud. "Kirevase" ajast on ka mõned lood. Ma ise näen seda triloogia viimase osana pärast "Nõgeseid" ja "Nelke". Vahepeal viskas materjal nii üle, et aastaid seisis, aga nüüd on tekkinud endal mingi kainem pilt.

Kas tervikut on sellevõrra raskem ka moodustada, et materjal on kogunenud väga pika ajaga? Kas mõtted on ka palju selle ajaga muutunud? Kas ühtne kontseptsioon üldse ongi eraldi eesmärk?

Mingis mõttes on minu jaoks alati kontseptsioon eraldi eesmärk, aga selle plaadi juures oli kõige keerulisem, milline valik teha nende lugude hulgast, mis mul kasutada oli. Väga väikesed muudatused mõjutasid väga palju. Ootamatult avastasin, et seal on mingid läbivad teemad ja muusikalised motiivid. See ongi täiesti eraldiseisev tervik, kuigi aastate jooksul laagerdunud. Selle muusikaga koos elades on ta mind võib-olla ka nakatanud. Ühest küljest on ta jääkide kogumik, teisalt oli eesmärk panna album kogu plaatidelt välja jäänud materjalidest, mis kõlaks nagu greatest hits! Kohati tundub, et ta on nagu avaldamata lugude best of või midagi sellist. Materjali oli veel lademetes ja siis saigi määravaks kontseptsioon, temaatika.

Plaadi pealkirjal on ka minu jaoks mitu tasandit. Ühest küljest on sirelite aeg ilus aeg, kui suvi lõpuks võidab ja võtab võimust. Teisalt käiakse sirelipõõsastes kusel ja pahatihti vedeleb seal mingisugust roostetavat vana koli: roostetavad jalgrattad ja mingid asjad, mis on silma alt ära visatud. Ma mäletan, et lapsepõlves leidsin sirelipõõsast mulla seest omaenda koduaiast pooleldi mädanenud kitarri.

Kuidas neid kolme plaate omavahel üheks seod ja muust muusikast eristad? Miks just selline jaotus?

See on minu jaoks nagu armastuse triloogia. "Nõgesed" tegeleb paljuski armastuse pahupoolega: armukadedus, valu, kiivus. "Nelgid" jällegi romantikaga, mis on minu jaoks armastuse teine äärmus. Püüdsin teha plaati, kus iga lugu positsioneerub skaalal täielikust siirusest täieliku sarkasmini. Mis "Sireleid" puudutab, siis see on nagu reaalsus. "Sireleis" on ausam, rohkem elust enesest. Mingis mõttes realistlikum, argisem, neist kõigist samas ka teatraalsem. Nii mõnigi inimene, kes on seda plaati kuulanud, ütleb et väga palju on seal muusikalilist. Alustades kas või sellest, et nimiloo sissejuhatus on uvertüürlik. Seal on ka päris teatraalseid numbreid nagu "Tetris" ja "Uus tüdruk", mis pidigi algselt olema samanimelise muusikali avapala... Ta on minu jaoks ka mingis mõttes nagu muusikal ilma süžeeta. Ideaalis võib igaüks seda plaati kuulates panna oma elust mingisuguse süžee kokku, mis neid lugusid omavahel seob. Ta täidab "Nõgeste" ja "Nelkide" lünki. Need lood on nendelt plaatidelt mitmesugustel põhjustel välja jäänud, peamiselt sellepärast, et nad olid ses hetkes kas liiga isiklikud, et nendega adekvaatselt töötada või siis liiga helged või erinevad konkreetsest taotlusest seoses nende kahe plaadiga. Nüüd mulle tundub, et "Sirelitega" moodustub adekvaatne tervik.

Kunagi mainisid ühes intervjuus, et ega tänapäeval plaate eriti ei osteta ja pole mõtet neid väga tihti välja anda. Kas oled muutnud seisukohti või on põhjused neid siiski välja anda ajas muutunud?

Fakt on see, et album ei ole praegu tõsiseltvõetav formaat. Mitte keegi ei tarvita väga albumeid ja album ei ole praegu mõttekas asi, mida ette võtta. Kahjuks olen 20 aastat oma elust pühendanud albumiformaadile kui sellisele. Ja ma ei kavatse sellepärast loobuda nende tegemisest, et praegu ei ole albumite aeg [irooniliselt – toim.]. Ma lasen ikka samamoodi edasi! Ühest küljest pean ütlema, et see oli tõsi, mida siis ütlesin. Aga minu enda reaktsioon sellele olukorrale on muutunud.

Kui nullindatel tulid esimesed Eliidi plaadid, hakkas muusikapressis levima selline väljend nagu "Epliku-rock". Kuidas sellisesse väljendisse suhtud? Kas meeldib või on selles ka midagi ebameeldivat?

Mingis mõttes on selles palju ebameeldivat. Suur osa "Sirelite" plaadist on omal ajal jäänud albumitelt välja seetõttu, et nad on olnud liiga "Eplik". Iroonilises mõttes on "Sireleis" kõige epliklikum plaat üle tüki aja, sest tõesti suur osa sellest materjalist on häirivalt minulik [rõhutatult – toim.] ehk midagi, mille sarnast olin kas varem teinud või midagi sellist, mille puhul arvasin, et suudaks tulevikus paremini teha. Hea näide on nimilugu, mille tekkimisest tuli impulss "Nelkide" jaoks. "Sireleis" on tegelikult varasem lugu. See on "Nõgeste" plaadi aegne lugu. Motiivi "ma unustasin tuua teil neid kirevase sireleid" - kasutasin hiljem "Nelkides". See oli väga õige otsus - jätta "Sireleis" "Nõgeste" pealt välja. Muidu poleks ma seda motiivi saanud kasutada "Nelkides". See on asi, millega olen palju sõdinud. See niinimetatud "epliklikkus". Ühest küljest pole sellest midagi halba, kui teen endalikke asju. Aga ise olen sellega kõvasti pahuksis. Olen püüdnud seda aastaid mitte teha.

Hiljuti andis Jan Helsing välja uue albumi ja Jan Kaus ütles, et vähemalt tema jaoks ei ole ajaga kaasaskäimine kunagi eesmärk omaette. Kuidas Sul on ajastu vaimu tabamisega?

Mingil määral proovisin seda oma eelmise plaadiga "Uus karjäär uues linnas" teha, aga mulle tundub, et see ei õnnestunud hästi. Mitte, et album ei oleks õnnestunud, aga ma arvan, et ma ei suuda praeguse peavoolumuusikaga nagunii suhestuda. Alustuseks peaks mulle tänapäeva muusika meeldima, aga ma väga ei jälgi seda. Seal on minu kõrvade jaoks vähe! Muidugi püüan end kursis hoida Eesti muusikaga, aga mida aasta edasi, seda vähem mind huvitab, kuhu popmuusika läheb või mis ses toimub. Ma olen nii-öelda poptraditsionalist. Liigun küll tulevikku, aga selg ees!

Mis tänapäeva muusikast puudu on?

Ma olen klassikalises mõttes laulukirjutaja. Ma olen liiga suure osa oma elust sellele pühendanud, et loobuda asjadest, mida olen õppinud. Tänapäeva muusika on niivõrd heliline, et seal ei ole enam minu jaoks huvitavat ei harmoonias, meloodias, veel vähem tekstis, mis on täiesti marginaliseerunud. Rütmid on ka kõigil juba paar aastat ühed ja samad. Rääkimata sellest, et terve maailm kasutab ühe ja sama Rolandi rütmimasina hi-hati sämpleid. Küll natuke erinevates tempodes, aga faktuur on ka sama. Kui tänapäeva popmuusikat kuulata, siis see kõik on palju lähemal helidisainile kui laulukirjutamisele või heliloomisele. See ei huvita mind!

Ma saan ka sellest aru, et elame kõrgtehnoloogilisel ajastul ja kui peamiselt kuulad muusikat mingisugusest hi-tech seadmest, siis tahad, et see kõlaks vastavalt. Ta peab ka väiksest kõlarist toimima. Seal on vaja palju rohkem õhku ja atmosfääri ja sellevõrra on selles muusikas kõike muud vähem. Et oleks rohkem ruumi efektidele, tekstuurile, ambience'ile. Ühesõnaga, selles muusikas on loobutud paljudest asjadest, et oleks rohkem ruumi mingisugusele tehisruumile. Ma saan aru, et selles on oma võlu, aga mitte muusikalisest aspektist. See on muusika, mida ei saa esitada kitarriga lõkkevalgel. See ei ole muusika, mida võiks väga õnnestunult laulda duši all või vilistada kaasa, kui kusagil jalutad. Sa pigem võtad ta bluetooth kõlariga loodusse või duši alla kaasa. Ta on selles mõttes kasutu. See ei ole minu jaoks, mul ei ole sealt midagi õppida. Ma ei kuula telefoniga muusikat ega kavatse seda ka kunagi teha.

Kui Sind uus asi väga ei kõneta, siis kas see kuidagi väljendub su publikus ka? Kas muutub aastatega vanemaks?

Ma arvan, et aastate jooksul, mil olen muusikat mänginud, on käinud päris mitu vahetust. See sõltub väga kohast, kus mängin või milline on konkreetne kontsert. Aga üldiselt arvan, et kolm-neli korda on olnud see hetk, kus vaatan, et "ahaa, palju noori on publikus täna". See käib lainetena. Ma ei oska seda võib-olla ise kõige adekvaatsemalt hinnata, aga see on väga varieeruv.

Küsimus on pigem selles, et see muusika, mida praegu teen - keda see kõnetab? See, mida tegin siis, kui olin noor, kõnetab jätkuvalt ka noori inimesi. Mu enda poeg saab varsti 17 ja tema lemmik kogu minu diskograafiast on ansambel Koer. Kuigi ta ise oli üheaastane, kui plaat ilmus. See on mingis mõttes loogiline - talle meeldibki karmim musa, aga üldiselt on mul nii pikk helijälg. Tänapäeval ei ole ju nii, et kuulad ainult aktuaalset muusikat. Kui kuulad mingit kommertsraadiojaama, siis nende playlist'is ainuke minu lugu on "Venus" aastast 2000. Ma olin 19, kui see tuli välja. Selles võib-olla ongi midagi selles vanuses inimesele või noh, ma ei oska ise sinna näppu peale panna. Teisalt on jälle mingi põlvkond, kes avastas minu muusika tänu sellele, et nende vanemad ostsid "Suure maalritöö" DVD. Mul endal on sellest imelik mõelda ja mul endal on seda raske kaardistada, milline läbilõige või minu sihtrühm on. Ma ei saa väga lubada endal neid mõtteid või sellele keskenduda.

On mõningaid artiste, kes püüavad igavesti teha noortepärast muusikat ja ma leian, et praeguses eas peaksin tegema täiskasvanute muusikat erinevalt liigagi paljudest Eesti artistidest, kes tahavad eelkõige kõnetada endast poole nooremaid kuulajaid. Ma ei taha olla mingisugune Eesti roki Peeter Paan, kes laulab elu lõpuni koolipidudest, teismeliste jalutuskäikudest pargis või sellest, kui tore on kusagil maabaaris kellelegi mojito't välja teha. Ma olen ikkagi täiskasvanud inimene ja laulan täiskasvanutele täiskasvanute asjadest. Kui ma hakkaks homsest träppi viljelema, oleks see võrdselt naeruväärne. Tahan pakkuda eakohast muusikat.

Nagu enne ütlesid, üritad Eesti muusikaga kursis olla. Mida arvad Eesti muusikast praegu?

Mul on nagu alati väga suured lootused noorte peal. Eesti muusikast midagi üldistavalt öelda on ju väga raske, sest Eesti muusika püüab võnkuda samas rütmis globaalse olukorraga. Teeb seda vahelduva eduga, vahel natuke paremini ja vahel natuke kehvemalt. Aga kuna mul ei ole mingit suhet globaalse olukorraga, siis mul on raske anda hinnangut sellele, mis kohalikus peegeldub. Üldiselt on popmuusika kogu maailmas hetkel sitt ja ta on ka Eestis sitt. Sinna pole midagi parata. Kui muusika on kõigile põhimõtteliselt tasuta on ta peagi ka täpselt seda raha väärt.

Kas oskad siiski mõned lemmikud välja tuua?

Viimase aasta jooksul on mulle väga meeldinud selline noor räppar nagu EiK. Ta on plaadifirma Tiks artist. Siis selline noor lauljanna nagu Rita Ray, kellelt ootan huvitavat souli. Palju on minult küsitud trap'i liikumise kohta. Seal on minu jaoks kaks väga positiivset asja: esiteks on see eestikeelne muusika ja teiseks oskavad nad trioolfraseerida, mis on olnud Eesti räpis siiamaani väga haruldane. Eestis on ikka räpitud nelja peale ja see, et vahepeal on võimalik midagi jagada nii, et silpide ja löökide arv omavahel ei klapi - see on juba suur asi! Nii et on ikkagi palju huvitavat ja seda, mis meeldib ka. Aga üldiselt arvan, et peavoolumuusika on hullem kui ta on kunagi olnud. Ma ikkagi kasvasin 90-ndatel ja võib-olla mul on ka päkapikudiskoga mingi nostalgia, aga tänapäeva Eesti mainstream on jäle! Jäle! Lääne oma ka...

Oled viimasel ajal pildil ka selle poolest, et võtad sõna näiteks autoriõigustega seotud teemadel ja ei karda teha kriitikat teatud muusikainimeste vastu. Kas tunned, et oled mingil määral jõudnud sellisesse staatusesse, et tunned valdkonna ees vastutust ja muretsed, et asjad oleks korras?

Kindlasti! Ma tunnen, et mingites olukordades on mul see kohustus. See, et mul on illusoorne "positsioon", on mulle enamikes olukordades nii elus kui töös täielikuks nuhtluseks ja tülinaks. Kui hea oleks olla algaja! Et sind mõõdetaks mitte minevikusaavutuste suhtes, vaid siin ja praegu. See on võimatu - ma ei saavuta seda enam kunagi! Vähemalt sellistes asjades on mul aeg-ajalt võimalik teha lärmi. Ma ei saa midagi lahendada, aga teha lärmi, seakisa, nagu mõni mees on viimasel ajal väljendunud. Mul on see kohustus ja see ei tulene mitte positsioonist ega Eplikust, kes mul järel lohiseb.

Kui mina omal ajal alles alustasin, siis oleks võinud olla keegi, kes oleks vajadusel andnud nõu, rääkinud, kuidas asjad käivad. Kui meie hakkasime sajandivahetusel aktiivselt tegutsema, siis Eesti turul oli Metsik Lääs! Ma olen selliseid lepinguid oma elus näinud ja alla kirjutanud, et ma ise ka ei usu, kui neid praegu näen. Mitte keegi ei seisa autori eest! Mitte ükski Eesti europarlamendi saadik ei seisa Eesti autori eest. Rääkimata sellest, et absoluutselt iga ettepanek, mis viimastel aastatel on riigikogus tehtud, muuta õiglasemaks, kuigi selleks on ammu liiga hilja, autoritasude kogumist ja erinevaid kompensatsioonimehhanisme - need kõik on maha tambitud, mitte midagi ei ole nendest tulnud. See ei ole normaalne ja okei.

Kui Soomes ja Lätis on uuendatud seadusi vastavalt turuolukorrale ehk Soomes ja Lätis rahastatakse kogutavast maksudest autoritele füüsiliste formaatide langusest saamata jäänud tasusid, siis miks meie peame olema see arengumaa, kus seda ei tehta? Miks? Ma ei näe ühtegi põhjust, eriti nii väiksel turul. See on täielik absurd, kui mina noore autorina võisin endale tiražeerimistasude eest osta kahetoalise korteri ja praegused noored autorid mitte keegi seda endale lubada ei saa. Tahaksin seda muuta ja mitte sellepärast, et mina saaksin kusagilt natuke rohkem raha - mul ikkagi tiksub kusagilt midagi -, aga kui mõtlen kas või sellele, et mu enda poeg kirjutab muusikat ja mis oleks tema väljavaated teenida muusikuna leiba oma salvestistest, siis tänapäeval sellist võimalust pole. Kui 1998 tulid meie esimesed singlid, siis see kõik toimis ja töötas ja oli võimalik. Mul on endal olnud päris pikk periood, kus võisin keskenduda muusika kirjutamisele ja salvestamisele ilma, et oleks pidanud väga palju esinema. Tänapäeval ei ole see võimalik. See on kõik läinud.

Käisin vestlussaates Eesti Raadios ja kui Eesti Autorite Ühingu esindaja ütles mulle, et mis jutt see on, et CD on läinud ja kadunud formaat, Eestis on siiamaani artiste, kes müüvad aastaga 15 000 eksemplari. Mis andmetele ta tugineb? Kus ja kellel on andmed selle kohta, palju Eestis plaate müüakse? Neil on võib-olla registreerimisandmed selle kohta, kui palju toodetakse. Aga kui palju müüakse, ei tea keegi. Täna, kui siin räägime [intervjuu toimus kolmapäeval, 10. aprillil], on Eestis viimast korda lahti Lasering. Omal ajal oli Tallinnas viis-kuus kauplust või rohkem ja täna sulgevad nad oma viimase kaupluse. Ma saan CD hulgimüügi aruandeid kolme kuu tagant. Omal ajal sain neid iga kuu ja elatusin sellest. Palun ärge tehke nägu, et kõik on okei ja kena, sest tahaksin näha neid Eesti artiste, kes teenivad netist. Ma tahaks näha, kes suudavad striimingutasude eest luua perekonna, soetada kinnisvara või auto, millega käia esinemas. Asi on halb. Kui professionaalselt muusikaga tegeleda pole võimalik, ei tasu ka professionaalseid tulemusi oodata.

Kui jutt juba poliitiliseks läks. Arvestades ärevaid aegu, kas poliitika muusikuna on sulle üldse mingi teema või tahad sellest hoida nii kaugele kui võimalik? Kas pigem Bob Dylani ja John Lennoni või Paul McCartney lähenemine?

Sellele on ise keeruline hinnangut anda. Esiteks, inimese eest kõnelevad tema teod. Ma võin öelda ükskõik mida, aga mind defineerivad mu teod. Igapäevaselt püüan olla sellest kõigest nii kaugel kui võimalik. Ma olen kindlasti liberaal, aga radikaalne liberaal ja minu sõnum oleks see: kui oled otsustanud, et oled tolerantne, siis pead olema tolerantne ka inimeste suhtes, kes seda ei ole. Mulle tundub, et see küsimus pole paljudel tolerantsetel inimestel lõpuni mõeldud. Ma tean, millised on minu vaated ja selle asjaga on korras, aga ma ei leia, et mul oleks õigus öelda kellelegi, et tema vaated pole õiged. Mulle tundub, et see on tänapäeva kontekstis fašism. Ei ole erilist vahet, kas hirmutada inimesi sellega, et meile saabuvad siia migrantide hordid ja me jääme ise euroopa naaritsaks oma looduslikul elualal või siis hirmutad inimesi sellega, et meist saab väike vastik natsiriik ja uus Ungari. Ma arvan, et ei ole vahet, millega inimesi hirmutad. See on lubamatu. Arvan, et eksivad mõlemad: meist ei saa ei natsiriiki ja näidake palun migrantide horde! Liiga paljud inimesed teevad korraga sääskedest elevante.

Aga kui kutsutakse tõrvikurongkäigule esinema, kas läheksid?

Kindlasti mitte! Aga ma ei kustuta sind oma sõbralistist, kui sa lähed. Küsimus on sallivuses. Ma olen valmis mingitel tingimustel sallima inimest, kes ei salli. Toon hea näite! Mul on ainult üks sõber, kes tõesti on natsionalist. Ja isegi temaga saame kuskil viienda ja seitsmenda pitsi vahel kõikides asjades omavahel kokkuleppele. Ta on kooseluseaduse vastane, aga kui tema töökollektiivis oli üks geimees, kes sai oma geimehelt peksa, siis kõik need tõsised Eesti mehed, karmid kooseluseaduse vastased piirasid oma asutuse jõulupeol selle peigmehe nurka ja ütlesid, et kui meie sõpra veel korra puutud, tuleb sul meiega tegemist. Alati on lahendus inimlikul pinnal iga üksiku juhtumi kontekstis olemas. Mulle tundub, et me kõik üldistame liiga palju.

Vaiko Epliku uut albumit "Sireleis" on võimalik ette tellida Vaiguviiuli e-poest:
CD -  http://vaiguviiul.ee/e-pood/vaiko-eplik-sireleis-cd
LP -  http://vaiguviiul.ee/e-pood/vaiko-eplik-sireleis-lp