Ühe Kastani tänava pealtnäha ilmetu hoovi ilmetus hoones on peidus üks tõeline pärl, mille kuulsus ulatub üle Skandinaavia ja Balkanimaade. See on Vinyl Plant - ainus vinüülplaadi- ja kassetitehas terves regioonis. Ma olen seal külas käinud ja näinud, kuidas tuleb hoolitseda ühe vinüüliistiku eest, et sellest üks hea muusikataim kasvaks. See ei ole lihtne töö, aga paganama mõnus ja põnev küll. Nii kihvt, et mõnest uitmõttest sünnib üks vägev ettevõtmine. See on tõesti Tartu, nii Tartu.*

Jah, Tartu on linn kui vinüülplaatide kollektsioon, kus iga linnaosa omaette kui mõtestatud kontseptuaalalbum, mis pakendatud eriilmelisse ümbrisesse. Käid muudkui mööda helivagudena looklevaid tänavaid ja tunned kuidas muusika haarab sind endasse. Aga igal linnal ja linnaosal on oma stiil ja omad laulud.

Tartu võrdlus vinüülplaatidega ei sündinud tühja koha pealt. Vinüülid nõuavad aega ja süvenemist. Kuna tartlased kiirustavad aeglaselt, on siin piisavalt aega, et süveneda. Teine ja ehk olulisemgi põhjus peitub selles, et ilmselgelt on Tartu näol tegemist nimeka vinüülilinnaga.

Seda eelkõige tänu eespool mainitud plaadi- ja kassetitehasele. Jah, vinüülilinna raatus on Vinyl Plant, selles pole kahtlustki. Ent siin leidub ka teisi sündmusi ja ettevõtmisi ning inimesi nende taga, miks Tartut vinüülilinnana tunnustada. Mis need siis on?

Siin toimus Eesti esimene vinüülplaadifestival. Tartus leiab Genialistide klubist mu ammuse tuttava, DND ja Kosmikute bassimehe ning tõsimeelse vinüülientusiasti Rob’i vinüülplaadipoe Gramophonetree Records. Peamiselt müüb ta selles hoolikalt varjatud plaadipoes second hand plaate ja kassette, kuid leidub ka verivärsket Eesti kraami. Rob hangib vinüüle igast Euroopa nurgast, ostes neid kokku plaadikogude kaupa. "Nii mõnigi kord kaasneb sellega üllatusi, kui avastan kogust mõne maailmakuulsa muusiku autogrammiga eksemplari," ütleb Rob ja osutab seinal ilutsevale David Bowie autgrammiga vinüülplaadile. Mõnusa vestluse käigus selgub, et vinüülikuulajate hulk kasvab jõudsalt. On nii juurte juurde tagasipöördujaid kui noori ja verivärskeid fänne. Keskmiselt külastab poodi paarsada inimest kuus. Lastekirjanik Mika Keränen nende seas. On neid, kes ostavad silma pilgutamata 100-euroseid rariteete kui ka neid, kes otsivad plaate, mis jäävad 10–15 euro juurde. Müügihinna rekord kuulub ühele Led Zeppelini viiest plaadist koosnenud boksile, mis osteti ära suisa 900 euro eest.

Üle ega ümber ei saa minna end Loomemajanduskeskuses sisse seadnud vinüülipoest Psühhoteek ja selle plaadimootor Ahto Külvetist. Vinüülientusiastist, kes on ka vinüülifestivali peakorraldaja.

"Ka see ei ole veel kõik!" hüüatan kui hääl mõnest reklaamist. Juba paar head aastat kõlab Tartus Vaiguviiuli hüüd. Mitte see, mis muusikute slängis tuntud ka kui "kala". Noodist mööda nad kindlasti ei mängi. See eest eristub nende hääl massist. Nimelt on Vaiguviiuli näol tegemist plaadifirmaga, mis väärtustab kvaliteetset Eesti muusikat. Auväärsesse nimekirja kuulub Ruja, Propeller, Amor Trio, In Spe.

Vaiguviiuldajate endi sõnul on nende mõte kindlasti olla turul midagi, mis on jõuline, püsiv, julge ja samas omal moel klassikaline ja ajatu, ja siiski sealjuures optimistlik ning avatud. Lisaks on nad seadnud missiooniks leida ja taastada muusikat, mis pole kunagi avalikkuseni jõudnud. Seejuures teha seda nii sisu kui vormi kvaliteedi mõttes kompromissitult.

Lisaks Vaiguviiulile asub Tartus ka Frotee. Plaadifirma, mis on keskendunud seniavaldamata popmuusikale Eesti lähiajaloost. Väntorel, Jaak Jürisson ja Elektra näiteks.

Kui ajas veidi tagasi minna, on ajaloos Tartul ja vinüülplaatidel veel üks oluline kokkupuutepunkt. Seitsmekümnendate algul sündisid siin Eesti esimesed diskoõhtud, kus muusikat mängiti eranditult vinüülidelt. Ja mis kõige olulisem. Nii nagu linn ei ole elus ilma inimesteta ei ela ka vinüülid oma elu ilma kuulajateta. Tartu on linn, mille inimesed armastavad kirglikult nii muusikat kui vinüüle. Jah, Tallinnas on plaadipoode rohkem. Kuid ka inimesi on seal kordades enam kui siin, Kagu-Eesti kausis ja selle servadel.

Aga mis selles vinüülplaadis nii erilist on, küsivad ometigi paljud. Kuulan mälupulgalt mp3-sid, panen youtube’st mängima muusikavideod. Ja Spotify on ju ka olemas, kus lõputult albumeid ja pleiliste. Pole mingit jantimist mingi kaevurakke mõõdus plaadikettaga. Mõlemad reliktid möödunud aegadest.

Muidugi on see imelihtne. Üks klikk ja mälupulgalt käivitub mp3, videojagamisplatvormil algab muusikavideo, spotify-st mängib järjekordne vana või uus album või pleilist. Kui kerge vaevaga jõuab muusika sinuni ja kui palju uut sel moel avastada võib. Aga kui uut on liiga palju ja see tuleb sinuni liiga lihtsalt, siis hääbub emotsioon. Lihtsalt tulnud rõõmud jälgi ei jäta.

Vinüüli väljavalimine ja kuulamine on rituaal. Tseremoonia, mida saab läbi viia nii ihuüksi kui ühiselt. Nii, kuidas meeleolu parasjagu on. Valad pokaali veini või valmistad tassi teed. Asetad vinüüli plaadimängijasse. Tõstad helipea sujuvalt mustava ketta kohale. Plaat alustab keerlemist ja langeb nõel. Kõlab see ootusärev tasane kahin enne, kui kõlab esimene noot. On parasjagu aega, et võtta istet tugitoolis või diivanil. Võtad lonksu teed või veini, suled silmad ja siis see algab. Kõlavad esimesed helid. Tuba saab muusikat täis ja noot noodi haaval imbub see sinusse nagu vein vereringesse. Sa keskendud ainult muusikale. Sama süvitsi kui vinüüli laskunud nõel. Vagu vao haaval imed sa endasse bassi ja trummid, kitarrid ja trompetid, klahvpillid ja laulu. Muusika on sinus ja sina oled muusikas.

Lisaks on vinüülplaat kui visuaalne kunstiteos. Võrreldes CD-de ja kassettidega pääsevad plaadiümbrised palju enam esile. Tal on püsivam väärtus kui teistel helikandjatel. Mälupulk mp3-dega või kingitud Spotify juurdepääs ei kaalu kunagi üles vinüülplaati kui kingitust.

Aga mõnikord kui vajad lihtsalt vaikust, võid minna riiuli juurde ja lehitseda oma vinüülikogu kui raamatuid. Võtad riiulilt ühe plaadi, loed vahetekste ja laulusõnu või imetled kaanekujundust. Siis järgmise ja veel ühe. Kuni täiesti ootamatult avastad teiste seast ühe ammu ununenud armastuse. Ma ei ole seda nii ammu kuulanud, mõtled, ja paned planeeritud vaikuse pausi peale.

Ununud lemmikalbum tiirleb kui maakera. Aina edasi ja edasi. Viies ometi su meeled tagasi ühte ammumöödunud vinüülplaadimusta augustiööse, kus ümber oma telje keerles tema. Jah tema. Seesama, kellega teil olid ühised laulud. Needsamad, mis just kõlavad. Sellelt vanalt vinüülilt, millelt sai pühitud ajatolm. Meenub õnnetunne, kui õnnestus endale saada see plaat ja see tüdruk. Vinüül aina keerleb ja keerleb ümber oma telje, nagu tema tol suvel su ees. Seljas lilleline kleit, juustes tähetolm ja suul me ühised laulud.

Sa ei märkagi, kui avaneb uks ja seal ta seisabki. Kuigi sellest on möödas nii palju aastaid, on hetkeks kõik täpselt nii, nagu sel kaugel augustiööl.

Muusikal on imeline võime elustada ununenud mälestusi. Ja vinüülplaadid muudavad need mälestused tõelisuseks. Kui te ei usu, kuulake vinüülplaate ja veenduge ise.

*kursiivis on lõik raamatust "Minu Tartu - väljast väike, seest suur".