1. Numark PT-01 Touring (~80€)

Siin on tegemist lihtsaima valikuga täielikule algajale. Selle plaadimängijaga muusika kuulamiseks pole vaja eraldi võimendit ega ka kõlareid, lisaks on tegemist kaasaskantava mängijaga. Tuleb tõdeda siiski, et selle aparaadi puhul on rohkem silmas peetud disaini kui midagi muud. Vaatamata sellele, et tegemist ei ole kõige audiofiilsema plaadimängijaga, on see siiski küllaltki tubli masin ja võimaldab algajal kuulata vinüüle ilma suurema rahalise ja vaimse investeeringuta.

Plussid:

• Taskukohane

• Ei vaja lisaseadmeid

• Kaasaskantav

Miinused:

• Helikvaliteet

• Konstruktsioon (palju plastmassist detaile, üsna habras isend)
  
  

2. Lenco L-85 (~100€)

Selle mängija puhul on tegemist korraliku alternatiiviga vinüülimängijatele, mida on tänapäeval võimalik soetada väga odava hinnaga erinevatest “elustiilipoodidest”, kuid mis kokkuvõttes ei paku erilist helikvaliteeti ega ole ka plaatide heaolu silmas pidades hea valik. Vaatamata tõsiasjale, et L-85 on küllaltki algeline, esimeseks vinüülimängijaks mõeldud masin, pakub ta oma hinnaklassi arvestades tublit kvaliteeti. Samuti on tal sisseehitatud eelvõimendi ja võimalus USB-ühenduseks.

Plussid:

• Väga taskukohane

• Algajale enam kui sobilik

Miinused:

• Helikvaliteet võiks olla parem

• Plastikkorpuse tõttu tundlikum igasugu värinate osas
  
  

Plussid:

• Taskukohane

• Lihtne üles panna

• Hea helikvaliteet

Miinused:

• Pöörlemiskiiruse vahetamine on tüütu, kuna ei käi nupust, vaid peab veorihma ringi tõstma
  
  

Siin on tegemist mängijaga, mida on samuti võimalik käitada praktiliselt ilma lisaseadmeteta, kuna sellel on Bluetooth-ühenduvuse võimalus. Tänapäeval on peaaegu kõigil kodus kas suurem või väiksem Bluetooth-kõlar, mida on võimalik kasutada selle plaadimängijaga muusika kuulamiseks. Samuti on võimalik ka traditsionaalselt kaabliga kõlareid ühendada. Helikvaliteedi poolest on tegu samuti väga hea seadmega ning kasutajamugavuse poolest on sellele raske võrdset leida.

Plussid:

• Hea helikvaliteet

• Väga lihtne kasutada

• Bluetooth

Miinused:

• Heli poolest leiab paremaid

• Nostalgiatunde puudumine

• Plastikust korpus
  
  

Järgmine plaadimängija on uuem versioon tuntud ja kiidetud AT-LP120-st. Lisaks kõikidele vajalikele mehhanismidele, et oma vinüülimängijat ideaalselt seadistada, on sellel isendil ka mõned väärt lisad, millest esimene on USB-pesa, mis võimaldab vinüüle digiformaati teisendada, kuid ka võimalus plaate tagurpidi mängida ja ka helikõrgust muuta. Erinevalt kahest eelnevast mängijast, võimaldab see masin kuulata ka 78RPM plaate, millest enamik on küll üsnagi vanad plaadid.

Plussid:

• Kvaliteetne heli

• Kõik vajalikud võimalused seadistamiseks

Miinused:

• USB-pesa ei ole kõige parem

• Digikoopiate kvaliteet pole kõige parem

• Miinuseks tavakasutajale on seadme mitteautomaatsus – st käpp tuleb manuaalselt plaadile tõsta, eelnevatel mängijatel käib see automaatselt
  
  

6. Fluance RT81 (~250€)

Plussid:

• Kvaliteetne heli

• Algajasõbralik

Miinused:

• Plaadi lõppedes peab ise käpa ära tõstma, st pole automaatset stopp-mehhanismi
  
  

7. Rega Planar 3 (~800€)

Selle plaadimängija puhul ei ole niivõrd tegu “algajale mõeldud” masinaga, kuivõrd lihtsalt soovitusega. Käesolevat mudelit on pidevate uuenduste ja parandustega toodetud juba pea 50 aastat ning see on jätkuvalt väga hea valik. Lisaks sellele, et Planar 3 pakub suurepärast helikvaliteeti, on seda ka lihtne kasutada. Ainsa miinusena annaks välja tuua ehk seda, et kuna tegemist on kergemapoolse plaadimängijaga, tuleks selle paigutamisel olla ettenägelik, et erinevad vibratsioonid ja muu säärane, et mõjutaks heli. Loomulikult tuleb arvestada sellega, et nö kõrgema otsa plaadimängijatega võiks kaasas käia ka kvaliteetsemad kõlarid ja võimendus, et helinüansid ka kuulajani jõuaksid.

Plussid:

• Suurepärane heli

• Lihtne kasutada

Miinused:

• Hind

• Nõuab väga stabiilset alust
  
  

Plaadimängija erinevad osad

Platter / Alusketas

Enamasti metallist pöörlev ketas, mille peale käib libisemisvastane kummialus.

Belt drive / Direct drive // Rihmajam / Otseajam
Rihmajamiga plaadimängijad kasutavad mootorit, mis ei paikne alusketta keskel, ketta ja mootori ühendamiseks kasutatakse vastavat rihma. Selle meetodi eeliseks on erinevate vibratsioonide vähesus võrreldes otseajamiga plaadimängijatega, samuti on see hinna poolest odavam. Seevastu on see vähem kulumiskindel ja saavutab vajaliku pöörlemiskiiruse aeglasemalt. 

Enamasti see väike valgusallikas kasutust ei leia, aga seda kasutatakse loo valimiseks hämaras valguses, näiteks DJ-de poolt. Samuti võimaldab see tuluke vaadata, kas nõelale on tolmu kogunenud.

Cartridge / Helipea
Plaadimängija üks olulisemaid osi, ilma milleta ei oleks võimalik plaate kuulata. Muundab nõela poolt loetud vibratsioonid elektriimpulssideks, mille kõlarid omakorda inimesele tajutavaks heliks muudavad. Üldiselt soovitatakse pigem kasutada magnethelipäid, mitte keraamilisi.

Nõel on see plaadimängija osa, mis "loeb" vagusid keerleval plaadil. Igas vaos on erinev pisike muster, mis panevad nõela vibreerima. Nõela mõjutavad vibratsioonid muudab helipea elektriimpussideks. Kuna tegemist on väga peene ja terava detailiga, siis tuleb see õigesti seadistada, et vältida plaatide kahjustumist. Ideaalne oleks, kui jõud, millega nõel plaadile vajutab, oleks helikvaliteeti mõjutamata võimalikult väike. Seega tuleks vasturaskus ja libisemiskontroller õigesti kalibreerida, et kindlustada oma plaadikogule pikk eluiga.

Käpa pea hoiab helipea paigal ning ühendab seda plaadimängija käpaga. 

Pitch control / Helikõrguse reguleerija

Eriti vajalik DJ-de jaoks, sest selle vahendi abil saab määrata, kui kiiresti plaadimängija ketas pöörleb. Erinevad mängijad pakuvad erinevaid vahemikke kiiruse muutmiseks, tavaliselt kas +/-8% või +/-16%, vahel aga kuni +/-50%.

Power cable / Toitekaabel

Ühendades plaadimängija toitekaabli abil vooluvõrku saab muuhulgas võimalikuks ka plaadimängija sisselülitamine.

Nende kaablite kaudu on võimalik suunata elektriimpulsse kas eelvõimendisse ja siis kõlaritesse; kui aga plaadimängijal on sisseehitatud eelvõimendi, siis otse kõlaritesse. Üldiselt kasutavad plaadimängijad siin RCA-tüüpi ühendust, kus üks väljund on valge ning teine punane, mis tähistavad vastavalt kas vasakut või paremat helikanalit.

Tonearm / Käpp
See on ühenduslüli helipea ja vastukaalumehhanismi vahel. Käpp juhib nõela plaadil olevaid vagusid mööda plaadi keskme poole.  

Armrest / Käpatugi
Käpatoela saad plaadimängija käpa asetada siis, kui sa parasjagu plaati ei kuula. See aitab vältida käpa sihitut liikumist ning vigastusi.

Cue lever / Tõstehoob

Selle kangikese abil on võimalik käppa sujuvalt tõsta ning langetada. See on vajalik seepärast, et käpa käsitsi plaadile asetamine võib kahjustada nii plaati kui nõela. Selle mehhanismi olemasolul on mõistlik seda kasutada. 

Anti-skate control / Libisemiskontroller
Taaskord väärt seadeldis plaatide eluea pikendamiseks. Ideaalis jookseb nõel alati plaadis oleva vao keskel ilma, et ta rõhuks ülemäära tugevalt vao külgedele. Kuna vao külgedel on vastavalt vasak ja parem helikanal, siis ebavõrdselt jaotunud surve võib kahjustada ühte kanalitest ning rikkuda nii helide tasakaalu jäädavalt. Õigesti seadistatuna aitab libisemiskontroller tagada, et nõel püsib alati võimalikult vao keskel.  

Counterweight / Vastukaal
Vinüülplaadid on küllaltki õrnad, nagu ka plaadimängija nõel, mistõttu aitab täpselt kalibreeritud vasturaskus kindlustada, et kõik komponendid kuluksid võimalikult vähe.

Vastukaalu ülesandeks on tagada, et nõel langeb plaadile ideaalse survega. Nõel peaks plaadil pigem õrnalt ujuma, kui vagusid kündma, rakendades plaadile nii väikest survet kui võimalik, ilma et heli seejuures kannataks.

Halvasti kalibreeritud vastukaal võib kahjustada nii nõela kui plaate. Erinevad nõelad nõuavad erinevalt kalibreeritud vastukaalu, mistõttu tuleks kindlaks teha, et vastukaal on õigesti seadistatud.

Kõlarite tüübid

Laias laastus on olemas kahte sorti kõlareid: aktiivkõlarid ja passiivkõlarid, mis omakorda jaotuvad veel erinevateks, aga selle juhendi lihtsuse huvides, me sellesse praegu ei lasku.

Aktiivkõlarid ei vaja eraldiseisvat helivõimendit, vaid see on neile sisse ehitatud. Tavaliselt on säärastel kõlaritel ka võimalus reguleerida helisagedusi, valjusust ja muud. Aktiivkõlarite eeliseks on see, et puudub vajadus valida kõlarile sobilikku võimendit, selle valiku on tootja sinu eest juba langetanud. Samuti on aktiivkõlarite eeliseks see, et need võimaldavad juhtmevabu ühendusi (nt Bluetooth).

Passiivkõlarid seevastu vajavad ühendust eraldiseisva võimendiga, mis ei ole ilmtingimata miinuseks. Eraldiseisev võimendi pakub võimalust selle uuendamiseks (loe: soovi korral parema ostmiseks) ja rikke korral välja vahetamiseks. Aktiivkõlari sees purunenud võimendit on ilmselt tunduvalt raskem asendada ning pigem tuleb uuendada kogu helisüsteem.

Pistikute tüübid

Pistikuks nimetatakse kaabli seda otsa, mis ühendatakse pistikupesasse. Pistikul on tavaliselt väljaulatuvad osad ning pistikupesal avad.

Tavalisimad helikaablite pistikutüübid (eriti plaadimängijates) on sellised:

RCA-kaablid on üks levinumaid audiokaabli tüüpe, kuna pakuvad kvaliteetset heli ja lubavad luua stereoühendusi näiteks kodukino või ka plaadimängija tarvis. Punase ja valgega on tähistatud parem ja vasak audiokanal.

2. TSR 3,5 mm

See kaabel on tõenäoliselt kõigile tuntud kui nö “kõrvaklapijuhe”. Väga levinud ja mitmekülgne kaabel, sobib hästi heli edastuseks, kuna ei vaja stereoefekti loomiseks kahte eraldi ühendust (nagu nt RCA). 

3. DIN

Levinud pistikutüüp, kasutatakse ka näiteks MIDI-kaablite puhul. Enamasti leiab selliseid pistikuid vanemates, nõukogudeaegsetes plaadimängijates.

Kõlarite ühendamisel plaadimängijaga tuleks silmas pidada seda, milliseid ühendusi nõuavad kõlarid ning milliseid mängija, vastavalt sellele tuleb valida ka kaablid. Kui olete juhtumisi valinud vale kaabli, ei tasu seda kohe nurka visata – levinumate ühenduste jaoks on olemas vastavad adapterid, mis lubavad ühendada esialgu sobimatuid kaableid mistahes pistikupessa.

Kõlarite valimisel on lollikindlam valida aktiivkõlarid, kuna nende jaoks ei pea eraldi võimendit omama ning saab lihtsalt ja ilma probleemideta plaadimängijaga ühendada.

Passiivkõlareid kasutades tuleb jälgida, et võimendi ja kõlarid oleksid võimsuse poolest vastavuses (st, et ei ühendaks 50-vatise võimsusega võimendit 100-vatiste kõlarite külge), et vältida tehnika kahjustumist. Kuid sellest ja paljust muust lähemalt järgmises postituses!

Allikad: