Kommenteeri

Stuudio esinejate garderoobis ja unistus eikuhugi viivast muusikast –  intervjuu Erkki-Sven Tüüriga

Vaiguviiulilt on ilmunud Erkki Sven Tüüri 60. ja In Spe 40. juubeli puhul väga eriline topeltalbum. Tumesinistel plaatidel kõlab nii 1983. aasta albumi materjal kui ka lood, mis pole kunagi varem helikandjale jõudnud. Meenutamaks toonaseid aegu ja mõtestamaks In Spe muusika tähendust vestles Siim Boikov bändi algataja Erkki-Sven Tüüriga. Toome intervjuu täies pikkuses teieni!

Kuidas albumi tegemise protsess omal ajal välja nägi?

1980. aasta Moskva olümpiamängude purjeregatt peeti Tallinnas ja ma arvan, et selle tõttu läksid mingid kraanid lahti. Linnahall ehk Lenini-nimeline kultuurapalee või mis ta nimi oligi, sai tänu mingisugusele statuudile järsku tohutu võimaluse tellida lääne tehnikat. 

In Spe salvestusel. Foto: Erkki-Sven Tüüri erakogu

Seal oli suur korralik helipult, kajad, kõlavärvid, mida kuskil enne ei olnud, Hammondi orel, mikrofonid, kõiksugu süntesaatorid (Prophet-5, Moogid). Seal oli ka 24-realine analoogmagnetofon – selle aja kohta ülimalt kõva sõna! Aga mida ei olnud – ei olnud normaalset stuudiot! Kogu see kupatus oli seatud üles esinejate garderoobidesse. 

Olime esimene bänd, kes seda tehnikat salvestamiseks kasutas. Priidule [helirežissöör Priit Kuulberg – toim.] oli see uus ja saundid said paika pandud katse-eksituse meetodil. Elasime ja salvestasime seal päevade kaupa. Kõik oli äärmiselt meeltülendav – järsku oli taevast langenud igasugust lääne equipment'i. Enne olime pooli asju ainult eemalt näinud.

Tagantjärele tarkusena arvan, et mõnes asjas sai üle pingutatud või mitte täiesti adekvaatselt käitutud. Ma mõtlen just süntesaatorite kõlavalikuid, ehkki aega ju oli, polnud seda kombinatsioonide otsimiseks lõputult. Need ei olnud minu pillid, kohapeal tuli väga kiiresti orienteeruda ja püüda võtta klahvpillidest välja just seda kõlavärvi, mida vaja.

Töö käis tohutu õhinaga ja salvestasime pea kogu repertuaari. Salvestatud sai kõik asjad, mis praegu uuel topeltplaadil väljas ja enamgi veel, aga kõike polnud aega miksida. Meie stuudioaeg sai otsa, uued salvestused tulid peale ja eks me lootsime, et küll millalgi hiljem jõuame esimesest vinüülist üle jääva materjali kokku mängida. Aga mis juhtus? Tekkis laia lindi põud ja mingil hetkel salvestati see materjal lihtsalt üle. Nii läksid suuremalt jaolt kõik vokaaliga lood ja Metsala lood lihtsalt kaduma. Sellest on kahju.

Aga kui keeruline oli albumi tegemine ideoloogilises mõttes? Ei olnud ju kaheksakümnendate alguseski rokkmuusika ülearu soositud ja teie kristlik taust veel lisaks...

Kummalisel kombel seda ma ei mäleta. Mulle tundub, et Tallinna Heliplaadistuudio meestel oli Moskvast välja võideldud teatav iseseisvam positsioon. Võib-olla midagi oli selleks ajaks natuke nihkunud ka. Tegemist oli puhtalt instrumentaalse plaadiga ja tegime seda aastal 1982, kui ma olin juba astunud konservatooriumi. Olime käinud Moskvas esinemas ja Artjom Troitski näiteks oli kirjutanud meist üleliidulisse ajakirjandusse väga häid ja soosivaid artikleid ning arvustusi. Ma arvan, et nende väljalõigetega mindi ja löödi kuidagi uksed lahti, mida muidu oleks olnud võimatu lahti lüüa. Kuidas täpselt ja milliseid vahendeid nad kasutasid – mina seda ei tea. Igatahes mina isiklikult väga vaeva ei näinud.

Kust saite In Spega inspiratsiooni?

Sel ajal – seitsmekümnendate teises pooles – oli minu jaoks üks muusikalise tegevuse vaimne ideaal Hortus Musicus. Viis, kuidas nad muusikasse ja muusika tegemisse suhtusid. Peale selle olin ise tol ajal väga huvitatud hiliskeskaegsest ja vararenessansi muusikast. Neid intonatsioone on meie instrumentaalpalades võimalik siin ja seal tuvastada. See oli vaimne kese.

Aga muusika kõlavärvide ja intensiivsuse poolest armastasin samuti väga King Crimsonit, Emerson, Lake & Palmerit, hiljem Yesi ja samuti Genesist, Frank Zappat. Olin kõige sellega kursis. Mingil hetkel jõudis minuni ka Mike Oldfieldi “Tubular Bells”, teatud korduvate mustrite loomine, üksteise peale ehitamine. See idee, kuidas arendada erinevaid kihte, nagu “Sümfoonias seitsmele esitajale” oli võimalik.

Näiteks pala “Loomine” on väga konkreetselt seotud sellega, et olin 1977. aasta sügisel TPI aulas kuulamas Arvo Pärdi “Tabula Rasa” esiettekannet. Ma mõtlesin 1979. aasta suvel Pärnus Esra bändi proovilaagris, et tahan teha loo, mis algab eikusagilt. Hakkasin tasakesi klaveril sol-nooti mängima. Siis sellele lisanduvat käiku sinna juurde. Seejärel lisandub veel kihte, kõik kasvab helide müriaadiks ja siis kahaneb tagasi eikusagile. Aga eikusagile minemise idee sain “Tabula rasast”.

Mõjutamisi ja seoseid oli sel ajal hästi palju. Noor inimene on avatud ja tahab nagu käsn imeda endasse kõike, mis teda puudutab. Kokku said täiesti erinevad kooslused. Ühest küljest oli meie muusika väga ekspressiivne ning teine pool oli meditatiivne, vaikne ja rokkmuusika energeetilisele spektrile üldse mitte omane.

Mart Juur on valinud selle plaadi oma raamatusse “101 Eesti popmuusika albumit” ja kirjutab, et seda peetakse tähelepanuväärseimaks kaheksakümnendate idabloki progealbumiks. Kas oled hiljem maailmas ringi liikudes mingit tagasisidet ka saanud?

Üheksakümnendate lõpus oli Eesti Raadio andnud sinise plaadi materjali CD-na välja. Olin Tallinna Kammerorkestriga New Yorgis ja pärast tulid noored kutid In Spe CD-le autogrammi võtma. See üllatas mind kõvasti! Aga selliseid asju on juhtunud hiljemgi. Ka väga kaugetes kohtades, näiteks Jaapanis. Ühel korral, samuti kusagil päris kaugel, oli keegi publiku hulgast pärast mu orkestriteose ettekannet ilmselt eBayst ostetud vana In Spe “Melodija” vinüüliga platsis ja tahtis sinna allkirja saada. On olnud sellised väga meeldivad ja ootamatud tagasisidehetked.

Kui album 1983. aastal ilmus, siis milline tagasiside toona meie endi suurest vabariigist oli?

Ma ausalt öeldes ei mäleta. Kas siis üldse kirjutati plaadiarvustusi? Ma ei tea. Kui kellelgi kusagil on, siis oleks huvitav – andke teada! Minul ei ole. Hiljem olen re-release'i kohta progesaitidelt saanud nii- ja naasuguseid arvamusi.

Aga muidugi oli tore! Igavesti vahva, et tuli selline plaat välja. Läksime seda kusagile kuulama ja mu esimene pettumus oli jõle suur. Kõrged helid on kadunud, imelik kumin – ühesõnaga “Melodija” kvaliteet! Tore oli vaadata, et on selline füüsiline asi ja müüakse plaadipoes, aga südames oli esimene reaktsioon pettumus. Lootsin palju paremat saundi.

Äkki nüüd novembris tuleb parem reaktsioon.

No tahaks väga loota!

Riho Sibul mainis OP!-is, et In Spe jäi Sulle kitsaks. Kas jäi?

Eks ta selles mõttes muidugi jäi, et minu huvi oli igasuguste erinevate instrumendikoosluste omavaheline miksimine. Ühele viimasele esinemisele 1983. aastal Tartus kutsusin bassikvinteti. Teinekord mässasin tšello ja viiuliga. Kui mängisime “Lumen et cantust”, siis kutsusin lisaks bändi põhituumikule fila kammerkoori meeshäälerühma. Sellised eksperimendid.

Esinemine 1981.a Tartus. Foto: Erkki-Sven Tüüri erakogu.

Tegelikult oli veel üks paradoks. Meid oli paar korda kaheksakümnendate alguses ka mujale kutsutud – Soome ja kontserttuurile Rootsi – ning loomulikult meid ei lastud. Tajusin täielikku perspektiivitust. Venemaa poole vaadata ei tahtnud – ma arvan, et seal poleks sellisel muusikal olnud suurt kõlapinda. Seesama Artjom Troitski organiseeris meile ühe esinemise Moskvas, mis läks küll tegelikult hästi, saal oli täis ja puha, aga mingisugust magusat maitset mulle sellest suhu ei jäänud. Tabasin ära, et Eesti publik on sellise stiili jaoks väike. Saad teha ühe kavaga Tallinnas üks-kaks kontserti ning siis Tartus ja heal juhul Pärnus-Rakveres ka veel. See on kõik! Siis võib hakata samale seltskonnale täiesti uut kava tegema. Tund-poolteist muusikat. Kuhu ma sellega jõuan? See ammendas end.

Mu kõige tugevam külg on lugude kirjutamine. Mitte see, et oleksin eriliselt hea laulja või eriliselt hea mõnel instrumendil – seda ma ei olnud! Ma lihtsalt mõistsin, et kuna kompositsioon ongi minu tugev külg, siis seda pean arendama. Selles mõttes oli Rihol õigus. Eemaldumine oli paratamatu. See oli lihtsalt edasiliikumine komplitseeritumate ja mitmekesisemate koosseisude juurde, kus sain loomingulist mõtet defineerida äärmiselt täpselt. Orkestripartituuris on kõik fikseeritud ja kui väga hea dirigent juhatab seda minust täiesti sõltumatult kas New Yorgis või Tokyos, siis ma ei pea seal ise kohal olema. Mu helitöö kõlab parimate muusikute esituses suurepärastes saalides! Ja see perspektiiv oli minu jaoks tähtis. Muidugi ei kujutanud ma siis ette seda kõike, mis praeguseks mu teostega toimunud on...

Kas Sa seda oskad öelda, kuidas rokkmuusika Sinu hilisemas loomingus vastu kõlab. Kas oled teadlikult tahtnud eemalduda või vahepeal jälle flirdid mõnede mõtete-asjadega?

Mina ei flirdi kindlasti mitte mingite mõtetega! See on minu loomulik osa. Iga löökpillisektsiooni kontsertmeister pea igas maailma nurgas tuleb ütlema, et oled kindlasti ise trummi mänginud ja et mulle õudselt meeldib su trumm-set'i partii. Väga sageli kasutan trumme paljuski sellises võtmes, mida on harjutud kuulma džässrokis või progerokis. Ma usun, et see kõik on üks süntees nendest kogemustest, mida olen elu jooksul ammutanud.

Kas mõte teha uuesti puhast progerokki on Sinu jaoks huvitav või mitte?

Kardan, et mul ei ole selle jaoks lihtsalt aega. Aeg-ajalt olen pooljuhuslikult tekkinud kooslustes üles astunud ja teen seda ilmselt hea meelega ka tulevikus. Aga need on pigem spontaansed ning ootamatud aktsioonid. Ja sellistena meeldivad nad mulle väga!

Siim Boikov ja Erkki-Sven Tüür vestlushoos. Foto: Joosep Kapsta/Vaiguviiul

Küsis Siim Boikov

Plaadiesitluskontsert 19.11 kell 19 Tallinnas Von Krahli baaris

Telli topeltalbum meie e-poest: http://vaiguviiul.ee/e-pood/in-spe-2lp

Lisa kommentaar

Email again: