Kommenteeri

Kuulamiskogemusest

Ma vaatan kõigi nende inimeste ja asjade peale
ja ma unustan ennast vaatama.

Juhan Viiding

Kui tihti me tegelikult unustame end muusikat kuulama? Päriselt, süvenenult ja nii, et see ei oleks pelgalt taust autosõidul, argiste toimetuste juures, sõpradega vesteldes. Muusika kuulamist võiks võrrelda rituaaliga – see on tegevus, mille juurde minnakse ja millel on omad kindlad osad. Kõik algab otsusest panna vinüülplaat mängijasse. Nõel maandub helivaol, kõlaritest kostuvad esimesed sahinad. On kuulamise aeg.

Olete pannud käima esimese loo? Laske nüüd kõigel minna. Vajuge tugitooli ja kuulake järgemööda ning rahulikult. Voogedastuskanalid ja CD-plaadid annavad meile hõlpsa mooduse, kuidas järgmine või mistahes numeratsiooniga lugu mängima panna, kuid vinüülplaatidel on oma iseloom, mis õnneks teeb lugude vahetamise märksa keerulisemaks. Teine ja olulisem tõsiasi on, et lugude järjestus albumil pole sugugi mitte juhuslik. Raamatut lugedes ei jäta ju ka vahepealset peatükki lugemata, sest algus tundub olevat „vale rütmiga” või „täna pole selleks tuju“. Samamoodi on albumil olev iga lugu konkreetne peatükk, narratiive loov element, mis teeb albumist terviku. Toon näiteks Londonist alguse saanud progerokihiiglase King Crimsoni albumi „In the Court of the Crimson King“ (1969), kus vastavalt lugudele ja nende järjestusele on viited Vietnami sõjale, ühiskonna ignorantsusele ja külmale sõjale ning lõpuks armastusele. Epiloogiks pakutakse albumil aga üldist meelestatust 1960ndate lääne ühiskonna suhtes. Alustada tuleb algusest ja samm-sammult saab sellest üks palju suurem lugu…


 

Sarnaseid albumikontseptsioone on veel teisigi. Frank Zappa „Joe’s Garage“ (1979), Electric Light Orchestra „Time“ (1981), Lou Reed „Berlin“ (1973), My Chemical Romance „The Black Parade“ (2006) ja nii edasi. Veelgi huvitavam on hiljuti sahistatud kõmu (millele peaosaline sotsiaalmeedia postituses ka ise vihjas), et USA kantriartist Sturgill Simpson on terve oma muusikukarjääri ehitanud üles narratiivile, mille loovad kokku viis albumit. Valmiv albumite põhine jutustus peaks pajatama loo inimhinge rännakust. Muide, kolmas album sellest komplektist – „A Sailor’s Guide to Earth“ (2016) – võitis 2017. aastal parima kantrialbumi Grammy auhinna, mille nomineeritust toetas tollal ansamblis olnud eesti kitarrist Laur Joamets.

 Jah, muusika võlu ei vähenda kanal või helikandja, millelt see kõlab. Unustama saab end aga kuulata ainult siis, kui võtame aega ja valmistame end selleks ette. Vinüülplaatide ajatu väärtus seisnebki meie vahetus osaluses muusikakuulamises – see ei ole ainuüksi nupule vajutus, see on protsess. Süvendatud, eesmärgistatud, emotsionaalne, ehe. See on kogemus.

Tanel Asmer



Lisa kommentaar

Email again: